Ilm on teema, mis huvitab inimesi ilmast ilma. Enamasti pole keegi sellega rahul ja pidevalt leitakse, et no sellist jama ja ekstreemsust pole küll varem ette tulnud! Nii ka tänavu.
Kui mõtlema hakata, siis millal oli viimati korralik mitmepäevane vihmasadu? Augusti keskel. Oktoober tuli eriti imelik – tavatult kuiv. Ja keskmisest ligi kaks kraadi külmem. Kui alates esimesest novembrist lõpuks sadama hakkas, siis sootuks lund.
Novembri esimene pool ehmatas täitsa ära. Tundus, et ongi talv lõplikult käes ja mine sa tea, ehk tulebki lubatud “sajandi talv”
Tegelikult on eri ennustused risti vastukäivad. Näiteks Marko Kaasik Tartu ülikoolist ennustab USA ilmamudelile toetudes meile jätkuvalt võrdlemisi pehmet talve. Tahaks loota! Sest mis õnn see küll peaks peituma pikas külmas lumerohkes talves? Samas jääb mulje, et hulga eestlaste seas valitseb talvekultus. Kuid samas, kes on võimalusel esimene mees lennukil soojale maale põgenema?
Üsna värskendav oli detsembrikuu algul raadiost ka teistmoodi arvamust kuulda. Juttu tuli jõuluilmast. Sellest, et ilm on eestlastele eriliselt tähtis kaks korda aastas: milline tuleb jaan ja milline jõul?
Saatejuht küsis külaliselt, et mis tähtsust sel jõuluilmal ikka nii väga on? Jaaniaeg on teine asi, siis on hea ette teada, kas pääsed kuivalt või pead lõkke ääres ligunema. Aga jõuluajal istud nagunii toas soojas ja sööd oma verivorsti. Saatekülaline vastu: aga sel ajal vaatad aknast välja lumisesse õue – kui ilus seal on. Ja läbi lume jõuluks koju sõitmine on nii meeleolukas…
Saatejuht pareeris: nojah, ja siis jääb auto paksu lumme kinni ja jama kui palju. Mispeale saatekülaline ikkagi jonni ei jätnud ja kordas oma algset mõtet, et pole vist eestlast, kes ei unistaks valgest jõulust.
Hmh, mõni imelik ikka vist on. Näiteks korraldati kunagi Rakveres musaüritust Green Christmas. Kõlab hästi! Ees on nagunii küllap pikk aeg, mil jagub lund ja libedust ning seetõttu enne päristalve on vahel ette sattuvad rohelised jõulud teretulnud alternatiiv.
Tänavu oli jõulumeeleolu juba novembri algupoolel ära. Edasi läks soojaks, siis külmetas, siis juba sekka vaat et ülepäeva sulatas ja külmetas. Taolised tõmblemised olid kunagi tavalised, ent viimastel aastatel on pigem tundunud sedasi, et kui üks ilm tuleb, siis mitu nädalat ühtlaselt ka sedasi püsib.
Kuid tulles lõpuks loo pealkirja juurde, siis tõsi mis tõsi: JUBA on esimesed ehtsad kevademärgid olemas! See juhtus 9. detsembri soojal päiksehelgiga hommikul, kui kodumetsas ringi jalutades mõte unistlevalt kevadele läks. Ja täiesti muuseas kiikasin pruunide langenud kaselehtede alla. Muidugi läheb veel mitu kuud, tühjus kindlasti…
Kuid kas sa näe: muskuslilled massiliselt tärkamas! Helepruunikad-rohekad tõusmed upitavad end mullast, et lust vaadata. No kui sedasi, siis ehk on juba kedagi muudki? Oligi. Rohulaugud rohetasid värskeid piigiotsi, pikem suisa juba kolmetolline. No ütle nüüd: märts detsembris! Eks mõjusid lumesulamisveed neile ergutavalt. Alles oktoobri lõpus oli kaskedealune muld purukuiv, nüüd aga mõnusalt kobe-niiske. Ka püsik-seljarohud näitasid tärkamismärke. Kui muskuslillepealsed närbuvad juba kevade lõpul, siis seljarohi haljendab sügiseni välja. Seega neil erilist puhkeperioodi polegi. Vanad pealsed lõpetavad ja üsna kohe ärkavad uued kasvud.
Muide, metsatee veerel aga suisa õitseb ilus võsaülasetaim. Vahel juhtub, et mõni ülaserisoom läheb omadega sassi ja kasvatab sügisel õitsva lopsaklehise varre. Juba mitmel sügisel on mu kodumetsas sedasi juhtunud. Siiski on see anomaalia ja õigeks kevademärgiks ei sobi. Nood teised tärkavad otsakesed aga küll.
Need detsembrihommiku taimeleiud ajasid meele ootamatult elevile. Tegelikult võib päris kevad veel lausa nelja kuu kaugusel olla. Alles see oli, 2013. aastal, kui sügav talv kestis poole aprillini välja. Taolist, end pikaks siia unustanud talve, küll niipea uuesti kogeda ei tahaks!
