Käina kirikus meenutati põlengut

“80 aastat tagasi kella kuue paiku õhtul kirik arvatavasti juba põles,” rääkis kiriku ajalugu uurinud Tõnu Liivo 1941. aasta sündmustest, mille tagajärjel said Käina kirikust varemed.
Lahing, mille käigus kirik hävines, toimus 14. oktoobril ja samal kuupäeval koguneti nüüd EELK Käina Martini koguduse kutsel mälestusõhtule kirikumüüride vahel. Pimenevas õhtuvalguses olid tänu välisprožektoritele hästi näha kiviseinad, seespool põlesid aknaorvades küünlad.
Õhtu algas palvusega, mille pidas diakon Triin Simson. Ta meenutas, et Käina kirik on teeninud ümbruskonna rahvast sajandeid, isegi nõnda, et 160 aastat tagasi ehitati kirik suuremaks, 600 istekohaga hooneks.
“Tänasel päeval pole enam kirik ja kogudus Eesti inimese jaoks iseenesest­mõistetavaks kohaks, kust hingekosutust otsida ja koguduse vajadused on palju vähenõudlikumad,” möönis ta. Ometi on kunagi nii oluline kogudus järjepidevust siiani edasi kandnud ja unistus oma kirikuhoone järele on alles jäänud. Osa projektidest on leidnud rahastuse ja ellu viidud, osa oma aega ootamas.
Diakon tänas eelkäijaid ja kõiki, kes heade mõtete või praktiliste tegudega on panustanud sellesse, et Käina kirik ühel päeval taas võiks täies ilus teenida kohalikku rahvast.
Punane valgus lõi meeleolu
Ühtäkki värvus osa ruumi punaseks, justkui oleks kuskilt kumanud tuli. Meeleolu­muudatuse taga oli Tõnu Liivo idee rõhutada kurba täht­päeva visuaalselt, tekitades pühakotta erilise valguse.
Mõtte aitas teoks teha Teet Kääramees, kellelt saadi punased prožektorid, mis seati nii, et valgustatud olid kooriruumi lagi ja torn. “Ega me teadnud, kas sellest üldse midagi välja tuleb, aga proovisime ja tulemus oli olemas,” rääkis Liivo õnnestunud katsest.
Käina Martini koguduse juhatuse liige Tiina Veem ütles hiljem, et varemed hoiavad mälestust kogu aeg silme ees, aga kogudus on põlengut ümmargustel aastapäevadel eri moel meeles pidanud. Varasematest tähistamistest on talle eriti meelde jäänud aasta 2011, kui põlengu aastapäeva tähistati diakon Kaido
Jalakase korraldatud kontserdiga Käina kultuurikeskuses, kus esines naiskoor Anna.
Mälestused püsivad
Tõnu Liivo rääkis, et tema vanaonu poeg Liivo Lembit oli Käina lahingu ajal 12 aastane poisike ja nägi toimunut pealt, seistes Vitsiku mäel. Tema mälestuste järgi on Liivo neid jutte alles hoidnud ja edasi rääkinud, silme ees kujutluspildid, kuidas Saaremaa poolt tuli lennuk, mida Käina kirikus olnud kuulipilduja tulistas. Lennuk suundus kiriku poole, tegi kaare selle ümber ja heitis pommi ning tulistas leekkuulidega kiriku kimmkatust, mille tagajärjel kirik süttis, põles suure leegigiga ning hävines.
Kui Liivo kuus-seitse aastat tagasi nägi sõja ajal sakslaste poolt tehtud sõjasündmuste ringvaadet “Die Deutsche Wochenschau” number 582 aastast 1941, oleks tema sõnul justkui elustunud kõik need jutud, mida ta lapsepõlvest saati oli kuulnud. “Oli väga suur üllatus näha originaal­kaadreid nendest sündmustest,” meenutas Liivo.
Filmilindil jooksevad ligi kuue minuti kestel kaadrid dessantoperatsioonist, näha on saksa sõdureid ning lendamas kaht kerget luure­lennukit, millest üks oli kohe-kohe alla viskamas pommi. Taustaks on äratuntavad maastikud Orjakus ja vaade Orjaku vanalt sillalt Käinale.
Veel kuuekümnendate keskel olevat kirikuvaremetes olnud näha pikkade, sepa tahutud lülidega metallvarras, mille küljes rippus kunagi suur lühter. Punastest vaipadest ei jäänud tulekahjus aga midagi järele, ära põles Rudolf Tobiase
isa tehtud orel. Tõenäoliselt viidi hiljem sulatusahjudesse tornist kukkunud kaks kiriku­kella, et neist padruneid ja hülsse valmistada.
Hilisematel aastatel on olnud kiriku aknad ja uksed laudadega kinni löödud. Vahepeal on seal töötanud naftabaas, kunagises käärkambris on võetud parkimiseks vastu toornahku. Kirik on üle elanud haudade rüüstamise 60ndate lõpus, müüride varingust on päästnud osaline renoveerimine 80ndatel.
Sajanditevanune maamärk
Liivo sõnul kasutati juba sajanditetagustel aegadel Käina kirikut maamärgina. Tornist paremal pool oleval piilaril on süvend ja kui sinna latern panna, näitab tekkiv valgus­kiir Orjaku liini sihti. “Kui oli kirikupaati oodata, võibolla pandi sinna latern põlema, et ohutut teed näidata?” jagas Liivo oma oletust. Ta on arvamusel, et kirik ehitati varem olemas olnud maamärgi külge. Põhjendusena tõi ta kaks fakti: keerulise juurdepääsuga Orjaku sadamat mainitakse Taani hindamisraamatutes juba aastal 1254, kirik ehitati üle 250 aasta hiljem.
Kuuldud mälestustele tuginedes rääkis Liivo, et samal ajal kirikuga põlenud Käinas veel maju, kokku lausa kaheksa, kuid mis majad need olid, pole tal teada. Ehk on kellelgi selle kohta lisainfot?