repro Nagu pealkiri lubab, keskendub Hiiumaa juurtega Kirme seekord eeskätt kodusaarega seonduvale.
Pealkirjas lubatud “teistes” Hiiumaa lugudes jutustab ta oma lapsepõlvest ja noorusajast, aga ka tänastest toimetustest suvehiidlasena Jausa külas.
Ta jagab lugejaga oma kohtumisi ja kogemusi huvitavate ning värvikate hiidlastega, keda on aastakümnete vältel ise näinud tegutsemas ja toimetamas. Aga ta viib lugeja ka kaugemale minevikku – eeskätt Jausa küla Tooma talu algusaegadesse – ning pajatab värvikaid lugusid emapoolsetest esivanematest, kelle hulka paljude teiste hulgas kuuluvad Käina kiriku vöörmünder, Harju küla koolmeister ja eesti esimese kutselise helilooja Rudolf Tobiase vanaema.
Kaalu Kirme ise on rõhutanud, et ta “ei käsitle eestlaste ajalugu ainult kannatusterohke võitlusena ning heroilis-traagilises valguses, vaid näeb meie minevikus ka elurõõmsaid ja isegi lõbusaid seiku. See pole mitte austuse puudus esiisade raske elukäigu vastu, vaid soov koos lugejaga rõõmu tunda ka nende kustumatust optimismist ja naeruga eluraskusi ületavast jõust”.
Raamat ei piirdu siiski üksnes Jausa kandi ja Jausa rahvaga, sest Kaalu Kirmet on kirjutamisel inspireerinud mitmeski mõttes laiem taust: Hiiumaa asustamine, talude päriseksostmine, Esimene ja Teine maailmasõda, hiidlaste küüditamine, Nõukogude okupatsioon, selle mõttetus ja kokkuvarisemine, hiidlased Euroopas ja mujal maailmas, Hiiumaa vaatamisväärsused.
Raamatule lisavad omapära fantaasiapildid, nagu näiteks need, mis puudutavad Pühalepa kiriku lähedal tänaseni seisvaid Põlise (Põhilise) leppe kive ning rootslaste kuningat Ingvarit, kellele viitab ka raamatu pealkirja esimene pool. Seesuguste mõttearenduste kohta on Kaalu Kirme ise öelnud: “Pretendeerimata rangele ajaloolisele tõepärale ja Eesti vanema ajaloo asjatundja troonile, loodan, et fantaasiapilt, mille käesoleva üllitise esimestele lehekülgedele maalisin, ei räägi väga jõngalt võimaliku ajaloolise tegelikkuse vastu.”
Raamatu toimetaja Kärt Jänes-Kapp ütleb, et sulg, millega kõik need rohkem või siis vähem tõsised lood kirja on pandud, on töötanud sujuvalt ega ole hoidunud mahlakusestki. “Ja mis seal imestada, tahtis ju Kaalu Kirme omal ajal minna õppima hoopis eesti keelt ja kirjandust. Miks see plaan teostamata jäi ja mis rolli mängis selles Hiiumaa, neile küsimustele peab lugeja vastust otsima juba raamatust.”
Teisipäeval, 18. novembril esitlevad kirjastus ja autor raamatut, mis järjejutuna ilmunud ka Hiiu Lehes, Hiiumaa muuseumis Kärdlas, Vabrikuväljak 8.
