Vötame kasvöi meite oma lennujaama, mes ajalehe oma juure lubas ja nee kohad ka ette näitas, kuhu inimest tavaliseld äi peese. Kui sa lennuki peele lehed, aa köik lihtne ja klaar. Astud aga lennujaama uksest sisse, näidad oma piledi ja kotid ede, jälutad turvaväravade vaheld läbi, istud lennuki peele ja lennad. Polegid midad keerulist.
Äga mei äi peagid senne peele mötlema, et lennujaamas töötab üsna mütu inimest, keda ennast palju nähja polegid. A nende töö ongid seda vaata, et asjad oleks kordas ja reisija jäuks oleks köik mugav ja lihtne.
Söuseid ammedid aa maa ja ilm. Äi lehe lilled ise väljagul peendra peele, leivamajas moos saia sisse äga elekter posti otsa. Ja tänavad äi pühi ennast ka ise puhtaks.
Egaöhel aa oma ammed ja töö. Ja inimest aa ka egaüks ise seltsi. Möni oodab, millas öhtsele saab, teina äi pane tähelegid, et ta tööd teeb, sest see aa taale nat hobi eest. See, et köik inimest midagid tööd tegevad, aa meite jäuks na harilik, et meitel pole meeles senne eest tänu tunda äga aitäh ütleda.
Mei lennujaam aa ju ka kogu aeg lahti, inimest tegevad tööd ja lennukid lendvad. Ja mei vöiks rohkem aitäh ütelda.
Tänase lehtes ütleb hambaarst Valdur Jänes, et inimest vöiks olla söbralikumad ja lahkemad ja natust vehe rohkem naerata. See teeks köikide peeva kohe röömpsamaks.
See aa meite vöimuses küll – teeme senne peeva röömpsamaks!



ja