Võimalik, et laupäevasel päeval 85 aastat tagasi õitsesid Hiiumaal viimased sirelid, nii nagu tänagi, ja nende magus lõhn hõljus õhus. Võimalik, et just sirelite lõhn oli paljude inimeste jaoks viimane lõhn, mida nad oma kodusaarelt tundsid. Mis jäi meelde. Ja paljud ei saanudki seda lõhna enam kunagi tunda.
Igaühel meist on tunded ja on võime mõista teiste inimeste tundeid. Kuid kuskil on piir. Sellist julmust, nagu saadeti korda 14. juunil 1941 aastal, ei saa ometi olemas olla. Mõistus tõrgub seda mõistmast. Kuidas on võimalik, et ühel öösel koputatakse uksele, kästakse asjad kokku panna, autosse ronida ning kuskile sõita. Tundmatusse.
Kuidas on üldse võimalik, et üks inimene suudab teisele inimesele nii teha?
Me peame sellest rääkima kogu aeg. Sest isegi kui me ei suuda seda mõista, peame me seda mäletama. Rääkima sellest, et see ei ole olnud mingi halb unenägu, mis ühel hetkel kuskile kaob, vaid see oli päriselt. Need inimesed ja pered, keda saadeti külmale maale, olid päriselt olemas. Herm ja nutt, püssimehed, laev Lehtma sadamas ja loomavagunid. Surm.
Ühe hetkega lõigati Eestis läbi kümnete tuhandete inimeste elu. Mille eest?
Lihtsalt selle eest, et nad olid eestlased ja elasid Eestis. Olid töökad ja teenisid oma igapäevast leiba. Võib-olla olid ka kunagi kellelegi tüliks olnud, kes võõrvõimu käsilasena sai nüüd oma võimu näidata.
Pühapäeval möödub 85 aastat ühest suuremast ülekohtust, mis kunagi Eestile osaks on saanud. Kuigi see otseselt ei puudutanud kõiki, muutis see pöördumatult eestlaste kui rahvuse saatust ja kujunemist. Ja isegi, kui kellegi pere jäi puutumata, siis tabas see õudus kas naabreid, sugulasi, koolikaaslasi või töökaaslasi.
See puudutas meid kõiki.
Võtkem pühapäeval hetk ja mäletagem.
Ja pidagem meeles, et kurjus pole maailmast kuskile kadunud. Ta elab meie kõrval.
ja