Pealkirja järgi võiks arvata, et olen astunud kirglike talisportlaste hulka. Aga ei.
On imelikki, kuidas minul need talverõõmud mööda külgi maha jooksid. Muidugi sai lapsena kelgutatud ja karmidel 80ndate keskpaiga talvedel sunniti seal Alutaguse servas hirmjärskudel Roela mägedel koledaid suusalaskumisi tegema. Niigi ma ei seedinud kehalise kasvatuse tunde, saati siis veel alatasa peadpidi lumme lendamist.
Minu kehaline kasvatus oli jalgsikäik neli versta hommikul kodust kooli ja peale lõunat tagasi. Ja nii nädalate kaupa. Jalgsi käimine on mu ainsaks n-ö sportlikuks liikumiseks jäänudki. Kui jätta kõrvale aiatööd, mis võtavad hoopis peamise võhma, auru ja kalorid.
Aianduskire tõttu ma üldse lund vahel igatsengi. Kui meenutada kasvõi 2006. aasta jaanuari, kui Hiiumaal langes temperatuur
-22 kraadini ja lund polnud. Veel hullem oli paljaskülm mandril, 30 pakasekraadiga. Kraapisin toona palehigis vana lume riismeid taimede peale kokku, ent ikkagi hukkusid paljud mu kiviktaimla sõnajalad.
Vahepeal olen oma kergemeelses saamahimus üha uusi õrnukesi aiataimi juurde hankinud. Ikka ainult mureks ja vaevaks. Nagu ilmnes just äsja. Alles oli soe detsember, keskmisest lausa viis kraadi soojem ja Tartus purustati jõulu eel +12,5 kraadiga aegade soojarekord. Õitsev lumeroos viis mu mõtted juba kevadesse.
Kui siis ühtäkki aastavahetuse eel vajus peale kõrgrõhkkond idast. Kuiv ja külm. Küll see oli hea, et eelnevalt olin igaks juhuks muuseas veidi katmisi teinud! Siia-sinna sõnajalapealsete kuhjasid, männiokkavaipu, hiidroole kaks kärutäit kohevaid tammelehti. Külm aga aina süvenes ja igasugu puuseemikute peenraile leiutasin ma peenekshakitud kuuseokstekatte.
Kõige rohkem muretsen sügisel Määrimaalt toodud sootamme tõrude ja väikse hobukastani munade pärast. Need ei kannata maas vist mingit erilist läbikülmumist. Nii näiteks võttis 2006. aasta paljaskülm mul kastanid (Castanea sativa) peenramullas plödaks ja kevadel ei tärganud midagi.
Aasta algul muutus mu lumeootus lausa igatsuseks. Ei saa ju tervet aeda kuuseoksastada ja ära multšida! Miks see loodus küll kogu aeg äärmustesse kaldub? Alles olid 2010. ja 2011. a talved, mil lumeuputus kiskus lausa katastroofiliseks. Mitu kuud maal sumpamist ja linnatänavate soolalume lödis tammumist kippus normaalse kõndimise oskust ära kaotama. Karm arktiline oli 2013. a talv, mil lumi hakkas sulama alles aprilli teisel poolel.
Tänavust talve ennustati (ja ennustatakse jätkuvalt) pehmet, atlantilist. Aga nagu ikka, rikub törts tõrva meepoti ära. Vähemalt aedniku jaoks. Keskööl vastu 3. jaanuari langes termomeetri näit Nõmbal selge tähistaeva all –18ni. Sel hetkel üsna Eesti rekord. Sellistel pakaseöödel ei salli ma tähistaevast! Hiiumaa on Eesti üks päikselisemaid nurki, mis suvel on hea, ent see tähendab mandri sisealadest sageli ka selgemaid öid. Seega saare keskel, merest eemal palju talviseid külmakraade ja kevadisi öökülmi.
Miks küll ometi on ilmateenistus kõik saarte ilmajaamad rannikule toppinud? Seetõttu tekib saarte ilmastikust väär mulje. Pole ta midagi nii pehmeke ja mereline! Kui siin Kesk-Hiiumaal kraade millegagi võrrelda, siis Lääne-Eesti sisemaa Nigula ilmajaamaga.
Sedakorda oli idatuulega isegi Kalanas 13 miinuskraadi. Kui ikka pilvitu Siberi kõrgrõhkkond lajatab, siis on sest pääsu ehk vaid Sõrves ja Ruhnul.
3. jaanuari õhtupoolikul hakkas viimaks sadama kerget lund ja järgmiseks hommikuks oli kolmetolline kohev vaip maas. Talve esimene lumi! 4. jaanuari hilisõhtul langes Nõmbal termomeetri näit taas –18ni. No on vast külmaküla! Öösel soojenes ilm tänu pilvkattele, mis puistas veel kohevat lumelisa. Ilus ja kasulik tekk, kaitseb maapinda, taimi ja taimejuuri. Kahju, et ta natukese varem ei tulnud. 18 miinuskraadiga paljaskülm on võibolla juba oma kahjutööd teinud.
