On laupäeva õhtu ja ma sõidan kontserdile. Tavaline. Aga midagi on ometi teisiti. Ma sõidan Laukale.
Millal ma viimati üldse Laukal käisin? Vist umbes 25 aastat tagasi. Siis, kui siin oli veel bensiinijaam ja teeäärses putkavaremes pood. Natuke olen pabinas, kas ikka leian õige koha üles. Aga seda mõtet ei pea pikalt mõtlema, sest kohe olengi kohal.
“Ega see maja nüüd ilus küll ei ole,” mõtlen. Aga see pole ju tähtis. Tähtis on see, mis seal sees hakkab saama. Ma olen eriliselt elevil, sest mul on meeles Lauri-Dag Tüüri sõnad kontserditutvustusest: “Muusika aitab kirjeldada maailma, millega ma aeg-ajalt justkui mingi kontakti saavutan. See on üks avaram maailm, mis avab ennast hetkedel, mil näen enda ümber imet.”
Ma pole tema kontserdil kunagi varem käinud, aga ma olen millegipärast kindel, et ta oskab mind sinna maailma viia ja ma tahaks väga seda näha. Mu ootused on väga kõrged, kui ma selle vana, täiesti suvalise kuivatihoone uksest sisse astun.
Ja ma ei pea pettuma.
Tüüri muusika ja Kivi videoinstallatsioon koos ümbritseva ruumiga tõstavad kõigest igapäevasest kõrgemale ja viivad täiesti teise olemise laadi. Telliskiviseintele projitseeritud merelained ja tuules õõtsuvad puud koos müstilise elektroonilise muusikaga tekitavad tunde, nagu hõljuks kosmoses. Või pigem mingis soojemas ja mõnusamas kohas.
Täielikust varvastega maast lahti laskmise tundest puudub vaid kiik, milles oleks tahtnud selle kõige saatel loksuda.
Vabalt võib olla, et kontsert oleks esile pääsenud ka mõnes tavalisemas paigas. Vabalt võib olla, aga mul on hea meel, et see viidi just sinna.
Mul on hea meel, et ma sain üle 25 aasta minna jälle Laukale. Ja mul on hea meel, et see vana kuivati leidis üheks päevaks uue sisu ega pidanud nukralt tee kõrval ootama, mis temast saab.
Kui ma midagi veel sooviks, siis ainult seda, et iga unustusehõlma vajunud hoone leiaks kellegi, kes oskaks teda kunstiga täita.
