ERAKOGU ANNA-MAARJA
ROOSNA
anna-maarja@hiiuleht.ee
Selgus, et 7. augustil, vahetult peale lehe trükkiminemist, leidsid Tallinna noored, Hiiumaalt pärit Kati Karras ja tema sõbrad, kaks päeva varem kaduma läinud drooni üles.
Omaniku sõnul kulus otsijatel drooni leidmiseks vaid paar tundi: “Kui kõne sain, olin muidugi rõõmus ja samas kohmetunud, et see põnev mäng sai juba läbi.”
Põnevaks kujunes drooni otsimine seetõttu, et vastukaja üleskutsele oli tugev, metsas olevat olnud palju otsijaid ja autosid juba tund-paar peale otsimisteate väljahõikamist Facebookis ning mitmed andsid märku, et plaanivad õhtul või järgmisel päeval droonijahile minna.
Leidjad rääkisid, et kuulsid droonijahist ühe Rootsis elava tuttava käest, kes nägi Kalda üleskutset ja teatas sellest.
Noored leidsid seadeldise u 30 m kukkumiskohast allatuult metsas oleva imeväikese lagendiku pealt noore kuuse alt. “Sealt võib teda vabalt mitte märgata isegi mööda jalutades. Kaardilt vaadates tundub kõik väga lihtne, aga viimases GPS signaali kohas oli paksu risu täis raiesmik,” selgitas fotograaf, kes oletab, et kui droon oleks kukkunud puu otsa, poleks seda tõenäoliselt üles leitudki.
Õnnelik omanik rääkis, et droon sai vahetult enne leidmist kõva sahmaka paduvihma, aga kui ta mõned päevad hiljem selle enda kätte sai, oli kõik korras ja töötas. Akus oli isegi neljandik “särtsu” alles: “Seega jõudis ta ikkagi ise maanduda, mis siis, et akut oli vähe järel ja tal tuli võidelda tuulega – tubli droon!”
Mis läks valesti?
Droonid kaovad ja kukuvad ikka alla, selgitas Kalda. Fotograafid ise ütlevad, et seda juhtub kõigiga ja ka profid kaotavad kümneid tuhandeid maksvat tehnikat. Nii et küsimus pole selles, kas, vaid millal ja kuhu.
Kalda soovitus on, et tugeva tuulega ei maksa lendama minna, vähemasti mitte kõrgele. Kui drooni kadumispäeval näitas maapinnal tuule kiiruseks 7m/s ja iilid olid kindlasti tugevamad, siis 150 m kõrgusel, kus droon käest ära läks, võis tuule kiirus olla isegi üle 20–30m/s. “Drooni lennujõust piisab kui tuulekiirus on umbes 15 meetrit sekundis ja sealt edasi ta hakkama ei saa. Nii see Puski metsas juhtuski – kojutulemise asemel kaugenes seadeldis minust kiirusega 2 meetrit sekundis,” selgitas Kalda.
Teine põhjus oli peaaegu tühi aku. “Kõva tuule ja terava päikese möllus ma ei märganud väikese ekraani näitu, et drooni aku hakkab tühjenema. “Tõmbasin tal hirmuga kõrgust maha kuhugi 100 meetri peale lootes, et all on tuul vaiksem, aga siis kadus ta puude taha ja ühendus katkes. Õnneks maandus droon maapinnale,” selgitas Kalda juhtunu põhjusi ja kinnitas, et edaspidi ta sellise tuulega nii kõrgele lendama ei lähe.
Kui aga korduks sarnane olukord, jookseks ta hinnalisele droonile kohe tuhatnelja järele, et saada signaal või silmside. “Seekord sattusin paanikasse, tammusin edasi-tagasi ja alles kolme–nelja minuti pärast pistsin punuma, aga ta jõudis juba maanduda, selleks kulub tal vaid üks–kaks minutit.”
Fotograafi nimeneedus
Kalda kirjeldab oma lemmik pildistamisteemat kui nimeneedust: “Minu lemmik on merekallas ja üleüldse vesi. Ongi teatud kohad merekaldal, kuhu ma ikka ja jälle lähen. Eks need kohad on muidugi iga fotograafi suurim varandus, seega ma nimetama neid ei hakkaks, samas pole need üldsusele tundmatud.”
Hiiumaad ta enda jaoks alles avastab, kuigi on siin 15 aasta jooksul käinud paarkümmend korda, varem telkidega, nüüd heade sõprade Viiu ja Pauli juures. “Hiiumaal on midagi, mis on eriti ehe ja eriti kutsuv. Ma ei tea, mis see on. Lihtsus, ilu, rahu ilmselt,” sõnas ta.
Drooni sai fotograaf alles paar kuud tagasi ning sel korral jäi Hiiumaa õhust pildistamine väga põgusaks. Ühe mitmest pildist kokkupandud aeropanoraami jõudis ta teha Kukkalt. “Mul pole veel arvestatavat pildipagasit Hiiumaalt, aga see kindlasti tekib tasapisi. Seega igasugu soovitused on teretulnud!”
Küsimusele, kas Kalda plaanib saarele tagasi pildistama tulla, vastas ta: “Ojaa, kui mind ära ei aeta, siis kindlasti.”
Droonidel on tulevikku
Ajal mil üks maailma suurimaid veebikauplusi Amazon lööb kampa droonitootjatega ning plaanib nendega tulevikus pakke kohale vedada, näeb ka Kalda droonidele suurt tulevikku.
Samas tunneb ta muret droonide potensiaalsete ohtude pärast inimeste peade kohal ja lennuväljade läheduses. “Kuna asjade hinnad tulevad alla, on kuni paarikilomeetrise levialaga droonid varsti suhteliselt igapäevaselt kättesaadavad igaühele ja selle regulatsiooniga peab tegelema kohe.”
Tal on unistus, et droonidest saavad ühel päeval voodihaigete inimeste jalad: “Paned 3D prillid pähe ja lähed jalutama. Kui see oleks turvaline ja üsna automatiseeritud, võiks asjal kindlasti jumet olla,” ütleb fotograaf ja toob näite, et juba on loomisel droonid, mis võivad automaatselt jalgratturi järel lennata.
