Soe-soe heinakuu. Suure heinategemise sekka sai ühel õhtul siiski ka üks väljasõit ette võetud. Sinna Kõpu otsa.
Kalana oli kunagi mu lemmikküla. Selline natukese unustatud paik ära maailma serval. Veel sajandi algul oli sedasi. Unistustes kujutlesin, kuis seal hütikeses elaks, teevesi kahiseb pliital ja akna taga kohiseb jõuline talvine avameri. Kuid see jäi muidugi vaid kujutluspildiks.
Kalana-unistuse on paljud enda jaoks aga teoks teinud. Endine tasane külake on muutunud suviti üsna üleasustatud inimkogumiks. Ohtralt uusi suvemaju nii itta, metsa rüppe kui läände, klibuväljale. Kalana ei meeldi mulle enam eriti. Siin hakkab tekkima lausa Vahemere randade turistlik tunne. Vähemalt Hiiumaa mõistes.
Ega selgi õhtul seal ülemäära teab mis tore olnud. Baarist kaikus tümakas. Ja näe, uus moehaigus siiagi jõudnud: endine punane rannaresto on mustaks võõbatud. Tule taevas appi! No milleks ometi siin kah?
Ristnagi tippu jagus loojangut ootavat rahvast päris palju. Vähemalt valdasid siin vaid loodushääled ja hinge pingulolek lõdvenes rahunevalt. See “mu Monterey Bay” avar plaaž, need vajuva päikse punas ilusad rannamännid.
Kõndisin lääneranda. Millised uhked pae-graniidisegu klibuvalliastangud. Põdrakanepite viimaste roosalillade õitega laike, hõredalt hobumadarat, käokannust, ussikeelt, haisvat kurereha. Haraliste viljamumme täis vartega lopsakad merikapsad. Ja lihakate sulglehtedega rand-seaherned paksude pahmakatena keset kivimaad. Kuidagi eksootiliselt mõjus see vaatepilt.
Kivikaredat rannapiiri, eel rändrahnulist merd ääristas justkui maha laotatud kohev pehme karusnaha riba. Lähemalt vaadates ega too nii madal olnudki. Soomusalss on selle taime nimi. Sedasi tõeline ilutaim! Kas seda peamiselt mererandade asukat saaks ka sisemaa aiakujunduses kasutada? Korjasin igaks juhuks mõned vilikonnad kaasa.
Enne, kus klibumaa seal Ristna tuletorni pool järsult luiteplaažiks muutus, jäin pidama. Istusin maha ja lihtsalt olin. Tjah, ma olen seal saare keskel elades merest ikka üpris võõrdunud. Peaks palju sagedamini mere äärde asja tegema…
Päike hõõgus loojuda seal rahvusvahelisele laevateele jääval silmapiiril. Lained sahistasid veidi eemal rahnudebarjääri taga, siin rannaservas peegeldas vaikne veepind mõtlikult taeva ja päikse värve.
Mu kaaslane jõudis mulle järele. Ja justament päikse loojumisel kell 9.13 vööndi- (mitte suve-) ajas leidis ta me jalge eest Südamekivi. Jah, tõepoolest: hallikirjalisel kivil kontrastne punane südamekujuline laik. Milline leid siin maailma lõpus! Päris uskumatu…
