Tapio Vares Meile lähimad looduslikud pöögimetsad aga jäävad Läänemere lõunarannikule Gdanski ümbrusse ja endisele Preisimaale. Paar tuhat aastat tagasi võis pöök kasvada ka meie saartel.
Harilik pöök on ilus puu, ent Euroopas mitmel pool nähtuna mu jaoks juba suhteliselt tavaliseks muutunud. Tahaks midagi erilisemat sekka… Tuleb välja, et see on täiesti võimalik. Nimelt levib Euroopas perekonna teinegi liik: idapöök (Fagus orientalis). On neid asjatundjaid, kes lisavad suisa kolmanda liigi: Fagus moesiaca ehk Fagus taurica (krimmi pöök). Kuid see on kahe eelneva vahepealsete tunnustega ega anna justkui õiget iseseisva liigi mõõtu välja. Hea eristustunnus, näiteks Bulgaarias, on pigem kasvuala: Fagus moesiaca kasvab mägedes madalamal kui 1000 m, harilik pöök kõrgemal kui 1000 m.
Teine äärmus on aga, et idapöök polegi omaette liik, vaid hariliku pöögi alamliik. Siiski on need kaks piisavalt erinäolised ja lihtsalt silmaga eristatavad. Tüvi on neil silehall, ent idapöögil justkui veel silesihvakam. Vilikonnad ripuvad harilikul pöögil kuni 2 cm pikkuse varre otsas, idapöögil kuni 4 cm pikkusel varrel.
Peamiseks eristustunnuseks on lehed. Harilikul pöögil on need 5–10 cm pikad ja roodudepaare 5–9, idapöögil 5–15(20) cm pikad ja roodudepaare 10–14. Hariliku pöögi lehed on üsna ühtlaselt ovaalsed, idapöögilehed aga kõige laiemad keskosast tipu poole. Igatahes on lehed suured ja kauni kujuga, mistõttu idapöök näib harilikust pöögist dekoratiivsem. Erinevalt harilikust pöögist annab idapöök juurevõsu.
Huvitav, paljukest seda toredat liiki Euroopa haljastuses üldse kasutatud on? Endel Laasi “Dendroloogias” on kirjas, et idapööki kasvatati toona kuni Leningradini, kus aga karmidel talvedel külmus tagasi lumepinnani. Kas üldse keegi nõukaajal tõi Kaukaasia või Krimmi reisilt kaasa idapöögi pähkleid, et neid prooviks Eestimaa mulda pista? Muide, Krimmis kasvab idapöök koos hariliku pöögiga. Lisaks Krimmile ja Kaukaasiale hõlmab levila Põhja-Türgit, Kaspia lõunaranniku mäestikke, eraldi ala on Lõuna-Türgis, peale selle veidi Kirde-Kreeas. Üksikuid punkte on levikukaardile kantud Moldaavia ja Edela-Rumeenia kohal.
Looduslikke idapöögimetsi kohtab üsna palju aga ka Ida-Bulgaarias, mis on idapöögi pealevila läänepiiriks: Ida-Stara Planina mäestikus ja riigi kagunurgas Strandžas. Strandža idapöögikud on Euroopa mõistes ainulaadsed, sest pöökide all vohavad hoopis Kaukaasiale omased liigid, nagu pontose rodo, 2 meetrit kõrge kaukaasia mustikas, loorberkirsipuu, pontose näsiniin, kolhise iileks jne.
Kes aga nii kaugele nagu Bulgaaria sõita ei viitsi, leiab idapöögiku meeleolu ka meile märksa lähemalt. Mullu septembris sattusin Kesk-Poolas Rogowi arboreetumis peale toredale idapöögikultuurile, mis rajatud 1959. aastal Sofiast saadud seemnetest. Kohe torkasid silma suured lopsakad piklikud lehed, mis andsid siledate tüvede sammastikule hariliku pöögi metsast erineva meeleolu. Ilus puu on see idapöök! – tõdesin seal. Kahjuks ei paista mu fotodelt lehetede eriline suurus silma.
Millegipärast kohtasin elavate puude vahel hulgana saetud kände. See puistu seal kipub sedasi juba liiga hõredaks jääma. Miks neid küll maha saetakse? Kas teeb arboreetum haruldase idapöögi puidu müümisega äri? Mine sa tea…
Kuidas aga idapöök meie tingimustes vastu peaks ja edeneks? Ega kui ei proovi, siis teada ei saa. Paraku puukoolidest ei tasu vist hakata üldse idapööke taga otsimagi. Üks võimalus on kaugele idapöögi kodumaale seemnejahile minna. Veelgi huvitavam on katsetada juba põhja pool aklimatiseerunud Rogowi idapöökide järglastega. Nimelt on sealsed puud külvanud suisa ohtralt looduslikku uuendust. Ma loodan, et mind kriminaalvastutusele ei võeta, kui tunnistan, et sealt metsasihilt mõne seemikunääpsu kaasa urgitsesin. Kahjuks oli seemnete jaoks aeg veel varane.
Õnneks tuli esimene talv tillukestele idapöökidele oma uuel kodusaarel Hiiumaal leebe. Saab näha, kuidas nad edaspidi edenema hakkavad.
