Mäletan lapsepõlvest, kuidas kadripäev oli minu meelest palju lahedam kui mardipäev. Mardid olid sellised koledad ja tumedad. Niigi koledad inimesed panid endale hallid vatikuued selga, tegid ennast veel koledamaks ja käisid mööda pimedaid tänavaid tumedate kogudena ringi. See ei olnud minu jaoks eriti huvitav. Ma ei tahtnud välja näha nagu Putkaste sovhoosi traktorist. Kui ikka kadripäeval sai valged kardinad selga panna, siis see oli huvitav ja tore ja eriline – kohe midagi teistsugust kui tavaline hall, tume novembripäev keset poriseid põldusid. Kadripäeva vastu ei saanud miski!
