Jaak läks, kuid teda olid kõik kohad täis

erakogu

Lein on üldrahvalik. Kuigi lein ei sobi Jaagu helge loomusega kuidagi kokku. Ikka on ta siin. Igale poole, kust ta läbi astus, jättis ta osakese endast.
Lähen verandale – akna­äärel on lapik kivikene, Jaagu joonistus peal. Tal oli alati tintekas taskus ja kui juttu aeti, meeldis temal kriipseldada. Ehk “Ta armastas joonistada kivikestele. Usun, et meil, ta sõpradel, on neid kivikesi palju. Hoian neid peos…” nagu kirjutas Kirjanike Liidu listis Merle Karusoo. On tõesti. On minulgi. On köögilaual, on öökapi peal.
Lähen saalikesse – Jaagu tušijoonistus, mida nimetan Väikeseks Printsiks, ta ise aga ‘kripsatrullaks’ – seinal. Märkan, et muidu tušijoonistusele nii sobiv must raam mind täna kuidagi eriti häirib. Ja mõtlen, et me peame ikka väga uhked olema, et Jaak koos Mae Kiviloga oma joonistuste esimese suure näituse eelmise aasta oktoobris just meie kultuuri­maja näitusesaalis tegi. Varem oli ta neid ainult korra Kloostri Aidas eksponeerinud. Järgmine näitus oli juba Riigikogu fuajees.
*
Novembris sai mu tütretütar aastaseks. Et pojapoeg Orlando oli oma “arengu­raamatu” saanud, pidi ka Tähe-Lee saama. Jaak lubas lahkelt oma joonistusi kujunduses kasutada. Loomulikult tasuta. Millal ta üldse midagi raha pärast tegi! “Raha ei armassta mind,” tavatses ta öelda. Aga nüüd on vähemalt kaane­pilt ja neli “kripsatrullat” talletatud-paljundatud.
*
Lähen mõttes aiakesse – näen Jaaku koos Krista Citra, Mai Jõgi ja Ain Aganaga maja seina ääres mängimas. Nad ise nimetasid ennast ansambliks “Kokkukukkujad”. Sama koosseisuga mängisid nad ka Kärdla Kultuurikeskuse suures saalis vana kohtumaja uue värvi jaoks korraldatud heategevus­kontserdil.
*
Siis juba on ta lõkkekoha juures jahipasunat puhumas. Või avatud väravate juures 080808 luulefestivali avamas. Kokku oli neid festivale viis ja Jaak oli iga kord kohal. Nimetasime teda isekeskis ‘vapiloomaks’.
*
Need festivalid olid üldse kaudselt Jaagu algatatud. Juba 1988. aastal. Et Jaak oli lugude-koguja (salvestaja oli tal alati kaasas, et ükski hea lugu kaotsi ei läheks) ja nii jutustan siin selle loo.
Kaheksanda augusti õhtul kohtasin Tallinnas Vanaturu-kaelas täitsa juhuslikult Jaaku, kes näis nagu kedagi ootavat.
“Keda ootad?” küsisin.
“Sind,” vastas ta endastmõistetavalt. “Kas sa tead, mis kell on?”
Ma ei teadnud.
“Kaheksa!” ütles Jaak kuidagi tähtsalt.
Oli 8.8.88 ja kell oli 8. Siis leppisimegi kokku, et neil ülimalt harmoonilistel kuupäevadel, mida tuleb ette ju vaid kord sajandis, püüame koos olla. Mõttes vähemalt kindlasti. Järgmine oligi 9.9.99 ja kell 9 helistasime… Festivalid 080808 – 121212 olid lihtsalt loomulik tulem…
*
Mõte rändab edasi Kärdla külje alla Kukka külla – siin elab ta lähisugulase Paul-­Eerik Rummo pere. Olen oma leinas koos nendega. Iial ei tea sa, kellel on raskem.
*
Lähen mõttes edasi – Kassarile. Siin peatus ta Krosside juures. Ja oli osaleja pea kõigil Hiiu Folkidel, mida on nüüdseks kokku 15. Astrid Nõlvak arvas, et kuna Jaak ja Krista on olnud mitmeid kordi “Ave vita!” suve-avajateks, võiks tänavuse suve­alguse teha meie aiakeses koos Krista ja Jaagu sõpradega. Ja pühendada selle Jaagule. Jutustades lugusid.
Kalendrisuvi algab küll kell 6.52, aga et Jaak armastas kauem magada, alustagem siiski inimlikumal ajal…
*
Täna siis toimub see füüsilise Jaagu päris-äraminek. Tema vaim, vaimsus, laulud ja mõtted aga jäävad meiega arvatavasti meie päevade lõpuni. Jääb selle Igavese Poisi igavikuline võnge. Nagu pealkirjas öeldud – igale poole. Ja jagub ka sinnapoole…

AVE ALAVAINU