Maris Savik Kas lugu, mille Andri Luubi “Muna” räägib, on pannud Sind millelegi teistmoodi vaatama?
Kärt Tammjärv: See lugu on mind palju raputanud. Olen mõelnud, et kui palju me tegelikult kuulame teine-teist? Kui palju omistame nii argi- kui kriisituatsioonis teistele tundeid/ emotsioone/ arvamusi, lähtudes juba meie vahel väljakujunenud käitumismustritest, mitte reaalsest hetkest ja olukorrast. Miks on nii raske võtta igat olukorda varasemat taaka kaasa tarimata? Äkki reageerime täna teisiti, kui kõigil eelnevatelt kordadel? Võib ju olla. Ja miks mitte anda võimalus.
Mis on selle lavastuse kõige olulisem sõnum või mida sellest loost kaasa võtad?
Pealtnäha tugevad ja kindlad maailmad võivad olla oma olemuselt või sisemuses väga haprad. Ja me ei pruugi seda taibata enne, kui oleme selle maatasa lammutanud.
“Muna” on minu jaoks niivõrd põnev ja mitmetahuline materjal, et tagab jätkuvalt uusi ja huvitavaid tähele-panekuid. See materjal jääb heas mõttes kummitama ning tuletab end igapäevases inimsuhete labürindis üha uuesti ja uuesti meelde. Siin on palju paralleele päriseluga, see peegeldabki elu väga realistlikult.
Kas rääkimine on siis hõbe ja vaikimine kuld?
Nii vaikimine vaikimise kui rääkimine rääkimise pärast võivad meid inimestena viia teineteisest kaugemale. Me liigume teineteisest mööda. Soov teist mõista, teineteise kuulamine ja sobival hetkel enda mõtete jagamine, võivad vastupidiselt eelnevale tuua meid üksteisele lähemale. Oleks ilus küll, kui kogeksime vähem möödarääkimist ja rohkem nii-öelda päris suhtlust.
On sul Hiiumaaga mõni oma lugu? Kas sa tahaksid saarel elada?
Kui mõtlen Hiiumaa peale, meenuvad lapsepõlvemälestustest esimeste sõnadena meri, mustikad ja praamijärjekord – need on soojad mälestused. On üks fotoseeria mu lapsepõlvest, kus pereliikmete ja perekonnasõpradega Hiiumaal metsas mustikaid korjame. Ühel fotol söön paariaastasena mustikaid peretuttava juba täis korjatud ämbrist. Seal ämbris olevat neid minu arvates olnud rohkem kui põõsas, ja mustikad mulle maitsevad. Armastan merd ja neil vähestel kordadel, mil olen Hiiumaale sattunud, on alati olnud hea ja soe tunne. Praeguseni pole mu töö mul lubanud elust saarel suurelt unistada, aga mine tea, mis aeg toob. On rõõm, et “Muna” lubab mul sel suvel koos ühe ägeda kollektiiviga Hiiumaale jõuda.
Küsis Piret Eesmaa
