Türnpuud seostuvad mu jaoks ikka eeskätt merelaidudega. Nad võivad kasvada üksikute madalate puudena või luua lausa iselaadseid rässaktüvelisi metsasalusid. Türnpuu tundub meie looduse puude seas kuidagi teistsugusena.
Tema veidi nahkjad ümarapoolsed lehed tekitavad mulje igihaljusest. Tegelikult ongi türnpuu meil üks kõige viimane raaguja. Rohelisi lehti näeb võrades suisa novembri keskpaigani. Türnpuu mõned lõunapoolsemad sugulasliigid aga püsivad lehes aastaringselt.
Kuigi iseloomulik väikestele meresaartele, levib türnpuu ka üsna laialt mujalgi Eestis. Vaid Peipsiveerel ja maa kagunukas ta peagu puudub. Kuid siiski mitte täiesti. Näiteks on mul 2007. aasta Irboska reisil klõpsatud foto lubjasel angerpistiniidul kasvavast ühest väga-väga üksikust türnpuust.
Tänavu mihklikuul viidi mind aga vaatama tervet türnpuumetsa sügaval sisemaal. Ehk siis Raplamaal Kehtna ja Lelle vahel, Ohekatku bussipeatuse juurest tiba Lelle pool, maanteest lõunas. Teel ei tuleks selle pealegi, et siinsamas mändide taga peidab end säherdune eriline ja kõrge seljandik. Kuni 81 meetrit merepinnast ning kuni 10 meetrit üle seljaku taha jääva Hiie raba pinnast. Mis on aga selle seljandiku nimi? Maavalla Koja andmeil Ohekatku hiiemägi, ajalooliselt Harjumaa Rapla kihelkonna Oore külas, nüüd aga Hiie külas. Ohekatku küla asub siit tegelikult mitu versta põhja pool. Ja kui kõrval on Hiie raba, siis võikski ta ju lihtsalt Hiiemägi olla?
Algas väike tõus. Kõrvalt on tükk mäge minema veetud. Märkamatult olime kõrgel seljakuharjal, kahel pool järsakud alla kukkumas. Miskipärast meenus mulle ehedalt märtsikuine matk Tenerife saare Anaga loorberkirsipuumetsasel seljandikul. Imelik, et üks koht siin kaugel põhjamaal säärast seost suudab tekitada. Liigid on muidugi sootuks teised siin, heitlehised. Ent kuna kõik veel suveroheline, siis…
Näe, üks jalase läbimõõduga tumerõmeline tüvi. Nii vägev türnpuu? Siiski ei, õunapuu hoopis. Kuna lehed alt natuke karvakad, siis arvatavalt päris eheda metsõunapuuga tegu pole. Edasi, sarnaste tumerõmetüvedega, tulid juba türnpuud. Täitsa palju türnpuid, suisa vaat et türnpuumets. Ju see mägi on varemalt siin üsna lage olnud, et säärane türnpuistu on saanud tekkida. Lisaks paistis mõni vanem jalakas ning palju nooremaid jalakaid ning vahtraid. Need lämmatavad tulevikus türnpuud kahjuks ära. Türnpuu on ju üpris valgusnõudlik liik.
Siin mäel on türnpuud sirutunud vaat et oma liigi maksimummõõtudeni, suisa kümne meetri alla. Kõige suurema türnpuupundi tüveläbimõõt juurekaelal ulatus pooleteise jalani.
Jah, teeraja ümber olid siin puha ainult türnpuutüved. Kuid ümbruses jagus kõike muud ikka ka. Nagu toomingat, kuslapuud, lodjapuud, magesõstart, oli olemas ka näsiniin. Rohttaimedest sealõuarohtu, jänesesalatit ja jänesekapsast, sinilille, maikellukest, ussilakka, naati, salu-siumarja, harilikku kuutõverohtu ja lemmaltsa.
Selle metsa südames valitsesid eelkõige samblad. Koheva polstrina mahalangenud tüvedel või rippudes suisa väikse kardinana längus elusal pihlatüvel. Einoh, tõesti nagu Kanaaride pilvemetsas! Samblarohelise maa ja tumedate türnpuutüvede seas laiutas ilusaid maarjasõnajalalehtreid.
Edasi muutus lehtpuistu juba segametsaks. Lisandus kuuske ja mändi ning saart, aga ka sarapuud, tamme, remmelgat ning lausa üle pea kõrguvaid punaviljades kukerpuid. Kadakat kah. Puude vahelt avardus vaade taamale alla väljale.
