Laelatu puisniidul 2.

Raudteetammist lõunas laiub teine suur lahmakas Laelatu puisniitu. Kuid siin on ilme mõneti erinevam. Puurinne on tihedam ja märgid viitavad, et ala on karjatatav. Kõikjal vedeleb lamba­pabulaid, ent kuhu on kadunud ümbritsevad karjatarad?
Tore on siin olla. Kuni kaheksa jala (2,5 m) kõrgusel nõlval kasvab haabu-kaski-tammesid-sarapuid, üle rannarooriba paistab lõunas sinav Rame laht, vasemal mandri metsa piirjoon, ees Puhtulaiu metsamüts. Vaade on kuidagi soomelik – just üsna samamoodi meri maast piiratud, vaba silmapiiri paistmas vaid hädapärase piluna. Teisalt see sarapuu-tamme puiskarjamaa viib taas mõtted Inglismaale.
Hooldatud ala lõppedes järgneb rohtu ja osalt võssa kasvanud salumetsailmeline puisniiduala. Muuseas kasvab siin ilusaid rohelisi kaharaid rohukimpe. Mingi luste? Selgus, et mets-aruluste (Brachypodium sylvaticum). Salumetsaliik, keda just mitte igal pool ette ei jää. Põhiliselt levib ta Lääne-­Eestis, ida pool mõnes üksikus paigas.
Teisegi huvitava, haruldasemagi liigi leidsin siitkandist üles. Nimelt peaks Laelatu rannaribal kasvama niidu-asparhernest (Tetragonolobus maritimus). Eestis jõuab see suure kollase õie ja neljakandilise kaunaga taim oma levila piirile, kasvades ainult Saaremaal ja Läänemaa randadel. Hiiumaal oli kaua ainus leiukoht Heinlaiul, nüüdseks on teda leitud ka Salinõmmest põhjas ning Kassari idarannalt. Lõunapoolses Euroopas elutseb niidu-asparhernes hoopis jõgede kallastel või suisa sooniitudel. Üldlevila ulatub Euroopast Põhja-Aafrika, Krimmi, Väike-Aasia ja Kaukaasiani.
Ennem tulles ei märganud ma roo ja rannapuude piirialal mingeid aspar­herneid. Nüüd uuesti terasemalt puurides leian nad siiski üles. Lambad on teised lihtsalt nii madalaks nosinud, et esmapilgul jäid märkamatuks. Asparhernes näeb välja lihaka moega, pole ime, et on lammastele mõnusaks suutäieks.
Kõrval, kuhu karjatamine pole ulatunud, silman sini­helmikapuhmaste, kaste­varte, metsvitste ja sarik-hunditubakate sekka ka mõnd kõrgemat asparhernest. Ent paraku ei ühtegi neljatiivulist viljakauna küljes. Oleks olnud huvitav seemneid prooviks kodusele soopuisniidule külvata. Saare­maal peaks kuskil aspar­hernest ka merest kaugemal, sisemaal kasvama. Miks ta meil siiski peamiselt rannavööndisse hoiab?
Augustipäike veeres juba harjumatult varakult silma­piiri lähedale, pannes vastas­ranna metsa punama. Valged luigetäpid hiilgasid tumesinisel laheveel. Meigas huhuutas samas lehtpuumetsas. Õhtu oli soe siin kuuma­lainest üles köetud siselahe ääres. Suvi kestis veel…