EOÜ 
Päike loojus. Lindude sidin ja esimeste sääskede ligitikkuv pinin vaibus. Algas kurvitsate piuksuv-krooksuv ülelend. Ning siis võtsid järje üle öösorrid. Samast kõrvalt langilt hakkas kostma valjusti ja heliliselt üles-alla liuglevat kõrinat. Nii eriline ikka. Ja pisut naljakaski. Meenutas mõneti mingit lapi või siberi rahvaste joigu.
Nüüd kostus sorinat metsast ning kohe lendas seesama tegelane tiibade plaksudes langile. Kostus plaginat ja väga tasast, nagu summutatud mootori põrinat. Seksisid? Mis muud!
Peagi jätkus kõlav põrin natukese teisal. Need öösorriööd – jõudsin mõelda, kui jällegi nagu mootor vajunuks ära, sureks välja, samal ajal tiibade plaksutamine. Säärast öösorride mängu polnud ma seni varem kuulma juhtunud.
Ja pidu jätkus. Metsaservast kõlas lihtsalt plaks-plaks-plaks, kohe kõrval langil vaikne kurin. Kui juba kõva sorin päris selja tagant ning plaksud ja soristamise sumbumine. Misjärel vaikus…
Kuid ei, taas võttis vaikselt kurinat üles. Ja sorinal ikka muudkui üles ja alla liuglevat joigu. Ning üha nõnda edasi. Muuseas tiivaplaksatuste ja vaibuva mootorihääle sekka üllatavalt pardisarnaseid prääksatusi. Või sootuks heledalt “ruik-ruik-ruik”.
Nõnda see trall seal kestis, liikudes edasi ja tagasi, valdavalt ikka langil. Tundub, et öösorrid on sellest koledast laiast lohakast langist praegu täitsa võitnud. Hea seegi. Kusjuures, kui aus olla, siis eks mu puisniitki on sellest pigem kasu saanud. Varasema lõunakaares ees kerkinud tumeda okasmetsamüüri asemel pääseb külluslik päiksevalgus sookaskede vahelisele niidule. Ilma selleta siin vaevalt pääsusilmad nõnda jõudsalt tagasi tuleks? Jõuavad varakult õitsema ja heinaajaks juba seemned valmis küpsetada, et aina uusi järglasi külvata.
Nii et vähemalt pääsusilmadel ja öösorridel näikse siin päris hästi minevat.
TAPIO VARES
