Laelatu puisniit Virtsu lähedal Läänemaal on küllap Eesti kõige tuntum metsaheinamaa. Siit on leitud Euroopa rekordina kuni 76 liiki ruutmeetrilt. Tõsi, viimasel ajal on liigitihedus kahanenud.
Asub see metsaheinamaa endisel laiul, mis merest tõusis paari tuhande aasta eest. Kui veel peale viimast ilmasõda niideti seal kuni 150 hektaril, siis nüüd suudetakse hooldada veel vaid umbes 35 hektarit.
Laelatul asub Mandri-Eesti üks kahest valge tolmpea leiukohast. 1970ndail aastail hakatigi puisniitu uuesti hooldama just raiudes võsa valge tolmpea kasvukohtadest.
Laelatul leidub tõesti väga rikkalikult erinevaid taimi. Siin kasvavat peale valge tolmpea ka punast tolmpead, kärbesõit, tõmmut käppa, emaputke, soo-piimalille ja pigem Lõuna-Eestile omast ahtalehist ängelheina. Kokku on siitkandist leitud 546 liiki soontaimi.
Sel augusti pärastlõunal jõudsin elus esmakordselt sellele kuulsale niidule. Esmalt sukeldus sinnapoole suunduv tee inglismaalikku lehtpuutunnelisse. Üldse oli siinne lehtpuuderikas maastik inglismaise meeleoluga ning Laelatu puisniit ise nagu suur inglise park. Seal Virtsu raudteetammi kõrval ta pihta hakkaski.
Mingist suurest ruutmeetri liigirikkuse lugemisest ei saanud nüüd muidugi juttugi olla. Mitmed kevadised salutaimed ju ammu maa pealt kadunud, hein niidetud ja ära veetud ent seda pargilikum nüüd kõik välja nägi. Niitu on hiljuti lagedamaks raadatud ja tundub, et tükk juurdegi puhastatud. Välud on kohati õige suured, mitu juba kui omaette lage väike heinamaatükk. Suur lagendamine võeti ette seepärast, et nii loodetakse niidutaimestiku kahanema kippuvat rikkust taas suurendada. Eriti just sarapuude all kippus rohttaimestik väga hõredaks muutuma.
Jah, nauditav on see park. Jagub seal avaraid aasu ja tihedamaid puuderühmi, orulohke, samblarahnulisi kive künkal. Puudest valdamas peamiselt tammed ja kased, sekka saari ning harvu korbalise tüvega metsõunapuid. Ka sarapuid, lisaks natuke pihlakat ja kadakat. Ning üksikuid kaharaid mände ja tiba kuuskegi. Kui niiöelda rusikareegel nõuab, et puisniidul peavad kasvama eeskätt lehtpuud ja okaspuud raiutakse tavaliselt välja, siis hea, et siin pole asjale nii rangelt lähenetud. Üksikud okaspuud toovad suurepärast vaheldust. Kusjuures lagedal kasvanud kahara võraga männid näivad Laelatu ilusaimad puud üldse. Muide, pärna, jalakat ja vahtrat ma kusagil ei märganud. Nii et puude poolest Laelatu nii väga liigirikas polegi.
Huvitaval kombel oli loode pool osa rohustut niitmata jäetud. Kas võimaldamaks seemnetel valmida ja levida? Kuid madal näis see rohustu, kõrrelisi hulgas vähe. Pole just teab mis saagikas heinamaa… Väga palju vohas seal juba valminud seemnetega värvi-paskheina. Sel jumika sugulasel on Eestis vaid mõned harvad leiukohad, sestap on ta kaitse alla võetud. Siin tundus teda aga lausa liiga palju olevat, justkui suvaline umbrohi… Koduselt palju sinas õitseda peetrilehti. Jagus veel sinilille, maasikat, uibulehte, nurmenukku, naati, kevadist seahernest, mustjuurt, maikellukest, harilikku kuutõverohtu ja harilikku härgheina. Ning näe: varjukate sarapuude vahel jäi ette paar kuldkingataime. Üks neist oli õitsenud, ent mitte viljunud. Vahest kasvab kuldkingi lähikonnas veelgi? Väidetavalt pidavat Laelatu kuldkingade asurkond vähikäiku tegema. Miks?
Taamal paistis roolaht. Komistasin mõnele mutimullahunnikule. See oli kindel märk, et ma ei viibi läänesaartel, vaid mandril. Endisel laiul küll, ent nüüdseks ammuilma suure Euraasiaga kokku kasvanud lapikesel.
Ritsikad siristasid, tuul sahises haljas lehestikus, ent päiksevalgus oli juba nii väga sügisene. Selline madal ja terav, ehkki ometigi alles kolmeteistkümnes lõikuskuu päev.
Maja pool jäi ette niiöelda klassikaline Laelatu vaade, vanemates raamatutes nähtud pilt: suur sihvakas tammepuu ja sammasjas kadakas ta kõrval. Kadakas on paraku külgepidi lämmatavasse sarapuusse takerdunud. Ümberringi sirgub veel mitu kadakat, kõik puukujulised. Kuid nooremaid ei paista kusagilt. Suure hoolsa niitmisega neid kahjuks juurde sirguda vist ei saagi.
Naabruses seisis ka vana uunikum: lapsepõlvest nii tuttav looreha. Küll na logu moega ja roostene, ent ikka vist veel kasutatakse seda – rattarumm oli õlitatud. Muidugi ei vea seda tänapäeval enam hobune, vaid bensiini jõul töötav masin.
