Hullud mere, mitte ekraanide järele

Üks Kanada pere võttis ümbermaailmareisi ette selleks, et nende lapsed näeks maailma päriselt, mitte läbi arvuti- või nutitelefoni ekraani.
MarineTraffic näitas kolmapäeva hilisõhtul, et ümbermaailmarändurite Gavin Frenchi ja Valerie Jeffordi katamaraan Water Dogs seisab Abruka saare sadamas, oktoobris aga kohtusime nendega Orjaku sadamas.
Kui me kohale jõudsime, möllas katamaraani avaras salongis maailmakaardiga varustatud laua ümber kolm lustakat last, Gabriel (10), Lauren (8) ja Amelia (5). Saabumise hetkel oli käimas kudumis­tund, mis samal hetkel ka lõppes.
Lapsed tutvustasid end ise ja Valerie näitas kaardil, kust nad mullu 26. juunil oma teekonda alustasid – Kanada saarelt Newfoundlandilt. Teisele, seinal rippuvale ja isa Gavini käega joonistatud kaardile oli punase joonega jäädvustatud nende laeva teekond Euroopasse. Esmalt võtsid nad suuna Islandile, edasi Fääri saartele, siis Suur­britannia põhjarannikul asuvatele Orkney saartele, sealt edasi Suurbritannia, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Taani, Rootsi, Soome ja siis väike Hiiu saar. Peatusi tehti väga paljudes sadamates – kui õigesti kokku lugesin, siis oli Orjaku 67. või 68. sadam, kus peatuti. Esimene Eesti sadam, kus silduti, oli Kärdlas.
Otsivad purjekale talvekodu
Kui küsisin, kuidas nad Hiiumaa ja selle sadamad üles leidsid, teatas Amelia hõisates, et neil on raamat. Jooksuga kohale toodud raamatuks osutus Hillar Kuke ja Jaano Martin Otsa “Estonian Cruising Guide”.
Ema Valerie kinnitas, et just nii nad sadamaid, kus peatuda, just valivadki – leidsid raamatust või kaardilt lähedal­asuva sadama – läheme ja vaatame!
Suurem plaan on siiski ka – detsembris kavatsevad nad lennata tagasi kodusele Newfoundlandile. Enne seda aga otsivad Water Dogsile talvekorteri. See, kuhu laev jäetakse, kas Hiiumaale, Poolasse, Saksa- või Saaremaale, otsustatakse parima hinna järgi. Aga see sõltub ka sellest, kus on meistreid, kes laevamootorit remontida oskavad. Märtsis tulevad nad oma laeva juurde tagasi ja jätkavad reisi. Järgmisel aastal tahavad nad võtta Läänemerelt suuna alla, lõunasse, et sealtkaudu jõuda tagasi Kariibi merre ja Kanadasse.
Kõik kolm koduõppel
Laeva “aknalaudadel” kastides kasvasid porgandid, peedid, sibul, salat, basiilik, petersell… Valerie rääkis, et nad olid just ära koristanud tomativarred, mis kasvasid nii tihedaks, et ei näinud enam hästi välja vaadata. Tegemist on laste peenardega – nii õppisid nad taimi kastma ja väetama ning nägid, kuidas seemnest kasvab söödav vili või juurikas.
“Järgmisel aastal hakkame me maasikaid kasvatama!” hõiskas Amelia. Ja ema Valerie kinnitas, et selline plaan neil on.
Imestasime, miks taime­potid on tuulelippudega varustatud. Selgus, et see oli olnud ühe tunni teema – õppida määrama tuule suunda ja valmistada tuulelipp.
Ükski kolmest lapsest pole päevagi käinud ei lasteaias ega koolis – nad on koduõppel. Kanadas on see täiesti lubatud ja sellest, et laps jääb koduõppele, ei pea isegi kellelegi teatama. “Jah, ma tean, et mujal riikides on see väga keeruline, jätta laps koduõppele,” oli Valerie teadlik. Ka mingeid eksameid ei tule koduõppel lastel Kanadas teha. Lihtsalt, kui laps on läbinud põhikooli kodus ja soovib edasi õppida kas kolledžis või ülikoolis, peab ta tegema sisseastumiskatsed.
Hernekott väljaväänatud jalal
Valerie kutsus meid lahkesti laeva vaatama ja lubas pilte teha, kus ainult soovime. Tänu sellele, et katamaraani põhjaks on justkui kaks paati ja peal tekiehitus, jagub seal ruumi nii laste kui vanemate “tubade”, köögi kui duširuumide, isegi pesumasina jaoks.
Laste koide kohal laes rippusid imeilusad unepüüdjad. “Need tegid lapsed ise tunnis,” selgitas ema ja lisas: “Meile meeldib asju ise teha.”
Isa Gavini leidsime koist pikutamas, külmutatud herneste kott valutaval pahkluul. Gavin ütles, et on muidu väga-väga ettevaatlik, aga seekord jäi jalg kai ja laevakülje vahele ning sai muljuda. (Ette­ruttavalt öeldes sõidutasime Valerie, Laureni ja Amelia hiljem Kärdlasse, kust nad tellisid rendiauto, millega nad pärast isa Hiiumaa haiglasse tõid. Jätsime Valerie ja lastega haigla ees hüvasti, emmates nagu vanad head sõbrad. Teekonnal Kärdlasse uurisin Valerielt, kas purjetamine on väga kulukas eluviis ning sain üllatava vastuse, et pigem odav, kuna poodidesse sattutakse harva. Kulusid saab kokku hoida ka, kui kallimates sadamates jätta jaht reidile ankrusse ja minna maale kummipaadiga.)
Gavin rääkis, et infot tulevastest sihtkohtadest leitakse nii raamatutest kui internetist. Enne Hiiumaale saabumist suhtles ta interneti­foorumites inimestega, kes on Läänemerel seilanud ning uuris, millised Eesti sadamad neile meeldisid.
“Meie plaan oli teha Balti merele päripäeva ring peale ja näha kõiki mereäärseid maid,” selgitas isa, et tulek Soomest sellesse Eesti ossa oli loogiline valik.
Et lapsed näeks maailma
Gavin rääkis, et on purjetamist õppinud lihtsalt praktiseerides, lugedes ja teistelt küsides. Kümme aastat on nad purjetanud ümber Newfoundlandi ja Kanada rannikul, seekordne on nende esimene nii pikk merereis purjede all.
Kui küsin, kust küll tuli selline hullumeelne idee, naerab Kevin südamest. “See on laste jaoks seiklus, aga ka väljakutse. Meile ei meeldiks, kui meie lapsed istuksid lihtsalt telefoni- või arvutiekraani ees. Tahame, et nad näeksid maailma päriselt, näeksid loodust ja inimesi päriselt, mitte läbi ekraani. Kuna mu naine ja mina oleme alati armastanud reisimist, siis sidusime need kaks asja kokku ja läksime ümbermaailmareisile.”
Gavin ütles, et igatsevad juba oma peret ja sõpru ning pere igatseb nende järgi, seepärast lahkuvad nad peagi laevalt ja lähevad jõuluks koju. Igapäevane suhtlus lähedastega käib üle skaibi.
Laeva nime Water Dogs selgitas Kevin nii, et sõna “dogs” ei tähenda lihtsalt koera, vaid tähendab kedagi, kes on hull millegi järele. Nii võiks seda tõlkida kui “Veehullud”. Ka on Kanada Labradori retriiverite kodumaa ning nii viitab nimi ka sellele vett armastavale koerale.