HIIU LEHT On tehtud tegusid, eksitud ja vigu parandatud. Aga ees on veel nii palju. Nõnda mõtlen ma tagasi vaadates.
Toonane situatsioon Hiiumaal tundus uue lehe ilmumahakkamiseks soodus olema. Endise Nõukogude Hiiumaa järeltulija tundus paljude ärksate inimeste jaoks lahja olevat. Kunagine üleriigiliselt huvitav rajoonileht oli maha käinud ja vaatamata hüüdlausele – hiidlastele on kombeks üks leht korraga – ei rahuldanud enam.
Nõnda siis ilmus saarelisele ajakirjandusmaastikule südi saarlane Arne Pagil ning leidis Hiiumaal soodsa pinnase ja grupi hakkajaid inimesi.
Meil oli olemas tark ja andekas kõrgema haridusega ajakirjanik Anu Pallas ning tema ümber koondusid mitmed nn teisitimõtlejad, nii nad siis saarlastega käed kokku lõidki.
Meie Anuga olime koostööd teinud vallalehtede juures, mõtlesime paljuski ühtemoodi ning kui Anu mulle ettepaneku koostööks tegi, olin õhinal nõus.
Alguses oligi lehetegemine paljuski õhinapõhine, avasime silmad ja kõrvad, küsitlesime sõpru ja tuttavaid. Ikka, et mis huvitab ja et midagi tähtsat ei jääks kajastamata. Ei olnud nii, et sai valida, millest kirjutad. Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan kirjutama prügikastidest või Kärdlas nappivatest avalikest WCdest.
Esimese numbri esilehepersooni sai tükk aega nuputatud. Siis tuligi silme ette üks tolleaegseid koloriitsemaid kujusid saarel – Valeri Timofejev. Pealkiri “Timohha” ei meeldinud nii mõnelegi, aga Valeri oli rahul. Ise olin ka rahul.
Nii see leht meil käima läks, ikka pabistamise ja rahulolu seguga. Ja kui Hea Haldjas meile Annika Kibuspuu tõi, hakkas toimetus päris toimetust meenutama.
Abilisi oli palju, Toomas Tarkmehest ja Malle Kobinist Meie Maa toimetuseni. Ja kui vahel öeldi, et mina seda saarlaste lehte ei loe, siis see muutus varsti.
20 aastat võib olla nii pikk kui lühike aeg. Ühele maakonnalehele paras aeg lapsekingadest välja kasvamiseks ja paremaks muutumiseks. Jääb üle soovida ajalehele rõõmu igasse numbrisse ja lugejatele rõõmu igast numbrist.
Katrin Metsand
Hiiu Lehe esimene
ajakirjanik
