Politsei tabab aastas umbes 4000–5000 alkoholi tarvitanud juhti. Aastal 2025 näiteks 5800. Kui otsiks rohkem, küll leiaks ka rohkem. Siit edasi tulevad juba joobes juhtimise tõttu juhtunud õnnetused, kuni liiklussurmadeni välja. Kui see mees või naine poleks purjus peaga rooli roninud, oleks mõnel perel alles isa või ema, lapsed.
Euroopas on mitu riiki, kus väikene promill on autorooli istudes lubatud. Ei tea, kas see aitaks kaasa, kui ka Eestis midagi taolist lubada või pole siinne alkoholi tarbimise kultuur sellisel tasemel, et see läbi läheks. Pigem on ikka õigus neil, kes ütlevad, et pigem hoida see number nulli peal, selmet hakata paari õlle lubamisega piiri hägustama. Parem ei hakkaks üldse lakku täis peaga auto (aga ka ratta, tsikli või paadi) juhiks.
Kuid tasub ka märkida, et need numbrid näitavad vaid alkoholijoobes inimesi. Kuid alkohol ei ole enam ammugi ainus mõnuaine. Seda, kui palju meie seas sõidab narkojoobes inimesi, polegi väga lihtne teada saada ja nende tegelik suurusjärk on arvatavasti suurem, kui me arvata oskame.
Loodetavasi kahetsevad need inimesed, kes peale klaasikest veini või hommikuse pohmelliga rooli istuvad, seda päris kaua. Ka siis, kui midagi ei juhtu ja jõutakse kõigi õnneks punktist A punkti B ning vähemalt selle peale, et tulevikus enam nii ei tee. Ja loodetavasti suur osa neist ka ei tee.
Ja veel. Eestlastel on pealekaebamisega omad valud ja ei kiputa eriti politseile teada andma kui midagi valesti. Siinsel juhul siis keegi purjus peaga roolis. Seda mõtteviisi tuleb muuta ja hakata rohkem teada andma.
Kes teab, mitu elu niimoodi päästaks?
ja