Teisipäeval suri 92-aastasena poliitik ja diplomaat Vaino Väljas.
Vaino Väljas sündis 28. märtsil 1931 Hiiumaal Külakülas Emmaste vallas Lalli talus. Tema isa oli meremees, ema taluperenaine. 1939–1946 käis Väljas Leisu koolis ja 1946–1949 Kärdla keskkoolis.
Aastatel 1980–1986 oli Väljas Venezuelas ja Dominikaani vabariigis ametis NSV Liidu suursaadikuna ning perioodil 1986–1988 täitis ta Nicaraguas suursaadiku rolli. Aastatel 1988–1990 juhtis Väljas Eestimaa Kommunistliku Partei reformimist ja osales Eesti iseseisvusliikumises. Ta oli EKP KK esimene sekretär ning vedas 1988. aastal Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Pärast EKP lõhenemist juhtis Väljas aastatel 1990–1992 selle eestimeelset tiiba ning aastatel 1992–1995 oli ta Eesti Demokraatliku Tööpartei esimees.
Vaino Väljas on pälvinud Riigivapi III klassi (2002) teenetemärgi, Valgetähe II klassi (2006) teenetemärgi ja Aadu Luukase missioonipreemia. Väljas ise kutsus end diplomaadiks, riigimeheks ja maailmapoliitikuks, aga eelkõige hiidlaseks ja meremehe pojaks.
Väljase lähedastele avaldas kaastunnet ka president Alar Karis.
“Koju naasnud hiidlase diplomaatiline julgus laulva revolutsiooni ajal – näiteks 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtmine – aitas laduda kive Eesti iseseisvuse taastamisse, mille poolt ta isegi ülemnõukogu liikmena 20. augustil 1991 hääletas. Kahjuks jääb Vaino Väljast iseloomustama ka „Suure vaikija“ nimi, kuigi ta võinuks paljutki meenutada, mis avanuks meie lähiajaloo olulisi lehekülgi,” kirjutas riigipea sotsiaalmeedias.
ja