Nii mõnelgi meist on tekkinud küsimus, kas valimisnimekirja kandidaatide järjestusest oleneb ka see, kes tegelikult volikogusse pääseb. Nii ja naa.
Ühest küljest saab piisava hulga hääli kogunud kandidaat sisse niikuinii, asugu ta kasvõi valimisnimekirja viimasel kohal. Paraku kasutatakse nimekirjade koostamisel ära meie sisseharjunud ja nii inimlikku mõtteviisi, et esimees või esinaine, kes on pandud nimekirja etteotsa, on ikka kõige väärikam. Esimene ju!
Tavaliselt seavad valimisnimekirjade kokkupanijad esikohale tuntud inimesed ka selles lootuses, et teada-tuntud inimest on psühholoogiliselt lihtsam valida isegi juhul, kui valija pole oma valikus eriti kindel.
Kuidas jaotatakse
mandaadid?
Valimistulemuste kindlakstegemine oleneb sellest, kas vallas või linnas on üks või mitu valmisringkonda. Hiiumaa omavalitsustes on igaühes üks valimisringkond, kuigi algselt oli sündivas Hiiu vallas kavas korraldada valimised kahes ringkonnas.
Valimistulemuste kindlakstegemisel jaotatakse kõigepealt isikumandaadid. Selleks arvutatakse esmalt, kui palju on isikumandaadiga volikogusse pääsemiseks vaja hääli koguda.
Selleks jagatakse valimisringkonna kehtivate häälte arv mandaatide arvuga. Tulemuseks saadakse ringkonna lihtkvoot. Kandidaat, kes sai hääli rohkem või võrdselt lihtkvoodiga, osutub valituks ehk teisisõnu, sai isikumandaadi.
Võtame lihtsuse mõttes näite, nagu oleks sündivas Hiiu vallas täpselt 5000 elanikku, siis on selles ringkonnas valimistel samavõrra kehtivaid hääli. Mandaatide arv tulevases Hiiu valla volikogus on 19. Jagades häälte arvu 5000 mandaatide arvuga 19 saame tulemuseks 263. See tähendab, et kandidaat, kes kogub vähemalt 263 häält, osutub valituks, olenemata kohast, mis tal oli valimisnimekirjas ja ta pääseb otse volikogusse nn isikumandaadiga. Mingeid muid lisatingimusi seejuures pole.
Järgijäänud volikogukohad ehk nimekirjamandaadid jaotatakse d’Hondti jagajate meetodi abil.
Appi tuleb d’Hondt
Meetod sai oma nime 19. sajandil elanud Belgia advokaadi, juristi, ärimehe/salesman ja matemaatiku Victor d’Hondti järgi.
Vikipeedia tõdeb, et see süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enim hääli saanud nimekirja. Samas on Eesti vabariigi põhiseaduses kirjas, et näiteks riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel ja samast, proportsionaalsuse põhimõttest, lähtub ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus. Miks meie poliitikud siiski võtsid kasutusele selle “tondimeetodi”, tuleb küsida neilt.
Kuna muuta me seda viimasel hetkel ei jõua, tuleb volikogu kohtade jagamiseks meelde jätta, et d’Hondti jagajate jada, mida nimekirjamandaatide jaotamisel kasutatakse on 1, 2, 3, 4 jne.
Sel jaotamisel osalevad ainult need erakonnad ja valimisliidud, mis kogusid ülevallaliselt või -linnaliselt vähemalt 5 protsenti kehtivatest häältest, toodud näite puhul siis vähemalt 250 häält.
Kõigepealt arvutatakse igale erakonnale ja valimisliidule nii mitu võrdlusarvu kui erakonna nimekirjas on kandidaate. Võrdlusarvud saadakse erakonna või valimisliidu kogutud häälte arvu jagamisel jagajate jada iga elemendiga st 1ga, 2ga, 3ga, 4ga jne.
Seejärel saadud võrdlusarve võrreldakse ja mandaadi saab erakond või valimisliit, mille võrdlusarv on suurem. Järgmise mandaadi saab suuruselt järgmise võrdlusarvu saanud erakond või valimisliit jne. Niimoodi jaotatakse kõik seni jaotamata mandaadid. Toon näite, kuidas kahe nimekirja vahel jaotatakse kolm mandaati.
Oletame, et erakond A kogus 300 häält, võrdlusarvud on siis:
1) 300:1=300
2) 300:2=150
3) 300:3=100 jne
Kui valimisliit B kogutud häälte arv on 270, siis võrdlusarvud on:
1) 270:1=270
2) 270:2=135
3) 270:3=90 jne
Kolm nimekirjamandaati jaotuvad sellisel juhul järgmiselt:
1. mandaadi saab erakond A, mille võrdlusarv oli 300
2. mandaadi saab valimisliit B, mille võrdlusarv 270
3. mandaadi saab erakond A, mille võrdlusarv 150
Kui erakond või valimisliit on juba saanud isikumandaate, jäetakse erakonna või valimisliidu võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada elementi, kui mitu isikumandaati erakond või valimisliit sai.
Oletame, et eelmises näites on erakond A juba saanud ühe isikumandaadi. Sel juhul alustatakse erakonna A võrdlusarvude arvutamist jada elemendist 2 ning kogutud häälte arv 300 jagatakse kõigepealt võrdlusarvuga 2. Niisiis on võrdlusarvud sel juhul:
1) 300:2=150
2) 300:3=100
3) 300:4=75 jne
Valimisliit B isikumandaati ei saanud ja nende kogutud häälte arv 270 jagatakse võrdlusarvudega ikka samamoodi nagu eelmises näites:
1) 270:1=270
2) 270:2=135
3) 270:3=90 jne
Kolm nimekirjamandaati jaotuvad sellisel juhul järgmiselt:
1. mandaadi saab erakond B, mille võrdlusarvuks saime 270
2. mandaadi saab valimisliit A, mille võrdlusarvuks 150
3. mandaadi saab erakond B, mille võrdlusarv oli 135.
Nimekirjamandaadid jaotatakse erakonna või valimisliidu kandidaatide ringkonnanimekirja põhjal. Selleks reastatakse kandidaadid nimekirjas vastavalt igaühele antud häälte arvule ning mandaadi saab kandidaat, kes on tekkinud nimekirjas eespool. Nagu eelpool öeldud, jäetakse mandaatide jaotamisel vahele need kandidaadid, kes juba said isikumandaadi.
Koostas HARDA ROOSNA
Allikad: Vabariigi valimiskomisjon, Põhiseadus,
Valimisseadus, Vikipeedia.
