ILMI AKSLI Pöördusime OÜ Dagovet kliinikusse Maris Kriggulsoni poole, kes hoolimata puhkepäevast tööpostile tuli ja linnu üle vaatas. Lind oli ennast juba veidi kogunud, oli pisut aktiivsem ja oli tunda kehatemperatuuri soojust. Vasakut jalga ta liigutada ei suutnud, see rippus üsna õnnetult allapoole. Marise ja interneti abil saime ka linnu ära määratud ja selgus, et tegemist on merivardiga, kes on Eestis teise kategooria kaitsealune lind. Kevaditi on neid siin läbirändel palju, aga pesitsema jäävad üksikud. Ega me seda teada ei saagi, oli tal plaan edasi lennata või on ta kohalik, aga abi osutamise vajadus oli ilmselge. Vaja oli leida kogemustega hoiukodu, kus haruldane veelind saaks mõned nädalad kosuda. Looduses oleks sellises olekus lind kindlasti hukkunud. Maris soovitas helistada keskkonnaameti numbrile 1313 või pöörduda Eesti metsloomade ühingu poole. Viimasest saimegi abi ja juba sama päeva pärastlõunase praamiga asus merivart teele hoiukodu poole. Selleks ajaks oli ta juba niipalju eluvaimu
tagasi saanud, et võttis vastu minu poolt pakutava joogivee, kustutas korduvalt janu ja ka seedimine hakkas tööle. Praamimehed olid väga vastutulelikud ja lind sai paigutatud lemmikloomadele mõeldud sooja ruumi, kust nad ta Rohukülas välja võtsid ja hoiukodu inimestele üle andsid.
Nüüdseks me teame, et merivart on üldiselt hästi taastunud, tema söögiisu on hea, ta tahaks ammugi lendu tõusta, kuid jalg ei ole veel paranenud. Röntgen oli näidanud, et lind oli ilmselt võrgus rabeledes lõhkunud oma hüppeliigese ja selle paranemine võtabki kaua aega.
Hoiukodus on tal head tingimused, talle antakse sobivat toitu, ta saab käia vees sulistamas ja ringi jalutada. Oleme nii kokku leppinud, et kui merivart on piisavalt terve loodusesse tagasi laskmiseks, toome ta Hiiumaale tagasi. Leho Aaslaiu abiga saab ta rõngastatud ja siis laseme ta Käina lahele lahti.
Seniks aga pöidlad pihku, et haruldane lind ikka elu ja tervisega siia tagasi jõuaks.
Ilmi Aksli
rannakalur
