Tapio Vares Katsun siiski mingi ülevaate anda. Mitte-dendrohuvilistele on see vast kuivavõitu, eksootiliste puude huvilised aga leiavad ehk üht-teist inspireerivat, mida omalegi hankida.
Vintri kollektsioonaiast kaalukama osa moodustavad vahtrad. On palju liike ja ka sorte. Üsna vastupidavaks on osutunud itaalia vaher. Viljumisikka on jõudnud kapadookia vaher.
Üle kahe meetri kõrgeks on sirgunud kaks halli vahtrat. Selle Hiinast pärit liigi välimus on omapärane: punakal tüvel narmendab õhukesi lahtirulluvaid koore-
ribalaid.
Esmapilgul kõike muud kui vaher näeb välja piklike lihtlehtedega valgepöögilehine vaher.
Natukese õrnavõitu on USA läänerannikult pärit kaks suurelehist vahtrat. Oma nimele vastavalt on tegu maailma kõige suuremate lehtedega vahtraga.
Tähelepanuväärne on Kaukaasiast pärit pöögiliku silehalli tüvega sametvaher. Too viskas viie aastaga kaheksa meetri kõrguseks! Kasvas sellise hooga, et lõi endal suures paisumistuhinas tüve lõhki.
Sortidest paelusid mind väga maadjad Shirasawa vahtrad ‘Autumn Moon’. Nad kannavad endas suvi läbi sügisest värvimeeleolu: lehed on kollakad-oranžikad-punakad.
Külmaõrnu igihaljaid vahtraid talvitab Ants Mets kasvuhoones. Näiteks Kreetalt pärit Acer sempervirens, Süüriast pärit Acer obtusifolium ja Aasiast Acer paxii.
Vahtratega suguluses on paar Hiinast pärit sulgjate lehtedega tiibvahtra liiki. Vintril on hiina tiibvaher (Diperonia chinensis) sirgunud kuue jala kõrguseks.
Aias on esindatud ka vahtralehine plaatan, kes on visanud kõrgust seitsme meetri kanti.
Viljumisikka on jõudnud mägihaleesia ja sinisõrm (Decaisnea fargesii). Viimane on iselaadne Himaalajast pärit põõsas, kelle sulgjate lehtede vahel valmisid Vintril 2014. aastal esmakordselt sinised lihavad “vorstikesed”. Need kõlbavat hästi süüa.
Kahemeetriseks on kasvanud meil muidu üsna lootusetult hellik, mooruspuude sugulane makluura. Soojemas kliimas ilmuvad sügiseks okstele hiiglasuured rohelised krobelised “apelsinid”, mis paraku süüa ei sünni.
Nõiapuuliste hulka kuuluvad ebasarapuud (Corylopsis) on mujal maailmas hinnatud oma varakevadisel raagus ajal õitsemise poolest. Meil on nad veel pea tundmatud. Vintrile on aga istutatud juba kokku viis liiki, kes juba ka õitsevad.
Esindatud on Hiina looduses üliharuldaseks jäänud tuvipuud.
Väga ilus oli tol juunipäeval india hobukastan oma punarootsuliste suurte ripjate lehtedega. Ta kippus pidevalt tagasi külmuma (no ikkagi ju Indiast!) ja alles paari viimase pehme talve järel on suutnud kasvada paarimeetriseks.
Tiigikalda niiskemas pinnases tunneb end hästi mitmeladvaline viie kuni kuue jala kõrgune ameerika ambrapuu.
On mõned magnooliad ja erinevaid tammi. Näiteks Järvseljalt toodud austria tamm on kasvanud juba nelja meetri kõrguseks. Muide, peale Järvseljalt istiku hankimist hukkusid ühel järgnenud karmil talvel sealsed austria tammed. Seega see liik 30 miinuskraadi ei talu ja meil tuleb tema kasvatamine kõne alla vaid rannikul ja saartel. Euroopa tammeliikide seas on ta oma karedate mitut moodi lõhestunud lehtedega üks omapärasemaid.
Antsu enda üks lemmikuid on süüria hibisk. Tema meil kasvatamist peetakse lootusetuks ja näiteks Muhu paepealsel ei elanud ühte talvegi üle. Vintril aga pole kordagi päris maani külmunud ja mullu juunis oli ta nelja jala kõrgune põõsahakatis. Hibiski sinised õied avanevad alles septembrikuus, kui muid õitsejaid juba vähe on alles jäänud.
Parajasti oma ilu tipul olid aias valgete, kollaste ja oranžikate õitega puispojengi põõsad.
Oma vägeva kasvuga hämmastas aga üle pea visanud rohttaim südajas araalia.
Tiigikalda kuusetüvel ronisid igihaljad kolhise luuderohi ja kollasekirju lehega Fortunei kikkapuu.
Selline sai siis põgus ülevaade Vintri rannametsa talu dendrorikkustest.
