repro 160leheküljelise raamatu koostajateks on Eesti Kirjandusmuuseumi teadur ja folklorist, Hiiumaa juurtega Astrid Tuisk ja tartlanna Inge Annom.
Tegemist on raamatuga, mis mõeldud nii ajalooliste mängude huvilistele kui ka inimestele, kes tahaksid saada sissevaadet ühe ajajärgu lapsepõlve.
Kõik raamatus sisalduvad mängud on talletatud Eesti rahvaluule arhiivis, kuhu need jõudsid 1992. aastal toimunud koolipärimuse kogumisvõistluse kaudu. Kokku talletati toona üle
27 000 lehekülje rahvaluulet eri teemadel: anekdoote, keerdküsimusi, õudusjutte, ennustamisviise jms, teiste seas ka mänge ja mängualguse salme.
Mänge pani kirja enam kui 630 kooliõpilast 89 koolist üle Eesti. Kokku saadeti kogumisvõistlusele ligikaudu 3500 mängukirjeldust ja 780 liisklugemist ja nendega saab tutvuda rahvaluulearhiivi mängude lehel.
Toonast kogumisvõistlust vedasid eest Ants Johanson, Eda Kalmre, Mare Kõiva, Astrid Tuisk, Anu Vissel ning mitmed teised Eesti kirjandusmuuseumist ja Eesti keele instituudist.
Viie koolilapse kaastööd
Raamatusse valitud kaastööd pärinevad viielt toonaselt koolilapselt: Lele Aak, Jaagup Kippar, Annika Matson, Angela Matson ja Maarja Villandi, kes saatsid võistlusele rohkelt mängukirjeldusi ning liisklugemisi ja kelle sünniaastad jäävad vahemikku 1976–1978.
Mängukirjeldusi illustreerivad üleskirjutajate koolipõlveaegsed fotod, samuti joonised ja leheküljed rahvaluule arhiivis olevatest käsi-kirjadest. Samuti kirjeldavad toonased lapsed tagasivaatavalt oma lapsepõlve mänguaega.
Tuisu sõnul palusid koostajad tagasivaatavalt kirjeldada ka seda, kus, kellega ja missugustes situatsioonides mängiti: “See teeb mänguraamatu mängud elavaks ja need pole pelgalt mängu-
õpetused, vaid pigem isikupärased kirjeldused mängimisest laiemalt.”
Vabadus tõi muutuse
Osa raamatus kirjeldatud mängudest tuntud põlvkonniti, osa mänge pärineb nõukogude ajast, osa tekkis ja levis selleaegsete välismaiste tuntud mängude eeskujul. 1990. aastate alguse ühiskondlikud muutused jätsid oma jälje ka mängudele ja mängutraditsioonile tervikuna. “Seoses piiride avanemisega tekkis lastel võimalus mängida uute vahenditega näiteks välismaiste nätsu-
paberitega või näha “Monopoli” lauamängu, mille järgi sarnane mängulaud ka endale joonistati. Mängutraditsioon sai üha suuremaid mõjutusi popkultuurist, näiteks välismaistest multi-filmidest, mis televisiooni vahendusel lasteni jõudsid.”
Tuisk ütleb, et on vajalik talletada ja meeles hoida mängukirjeldusi, mida on mängitud rohkem kui saja aasta jooksul, kuid mille järjepidevus võib seoses mängutraditsiooni muutusega katkeda. “Need on mitmete põlvkondade lemmikmängud nagu mädamuna, trihvaa ehk ukauka, pallikool või paberil mängitav laevade pommitamine.”
Astrid Tuisk loodab, et raamat võiks ärgitada ka praeguseid lapsi, ja miks mitte nende vanemaidki, vanu mängu uuesti avastama ja mängima.
Raamatu “Viis ritta. Meie kooliaja mängud” ilmutas EKM Teaduskirjastus.
