Härgheinad on ühed isevärki taimed – ehkki vaid üheaastased, torkavad nad ometi silma, kuna kohati on neid lausa massiliselt.
Ja mis neil viga sedasi vohada! Tegu on ju poolparasiitidega, kes maa all teiste taimede juurtele kinnitudes varastavad vett ja mineraalsooli. Meil kõige tavalisem on palu-härghein. Ehkki mitte teab mis ilus ja värvikas, moodustab ta mustikamännikutes ometi õhulise valge-kollase õiekirjaga vaiba.
Natuke vähem levinud on mets-härghein. Tema lehed on veidi laiemad ja sügavrohelisemad, õied üleni kollased.
Väga silmapaistev on harilik härghein, luues kollaste õite ja sinilillade kõrglehtedega ainulaadse värvikontrasti. Liiginimele vastavalt on ta harilik nii mandril kui Saaremaal, ent Hiiumaal sugugi mitte. Muide, Ojamaal puuduvat see liik sootukski. Hiiumaal möllab harilik härghein eeskätt Sarve poolsaare lubjarikastel maadel, kus ta kinnikasvaval puisniidul võib tekitada lausalise katte.
Nõmba-Kärdla piirkonnas pole teda mulle ette jäänud, küll aga Loja küla teepervel. Tõin mullu sealt mättaga härgheina kaasa (sest jõuad sa täpset õiget seemnete valmimise aega peale passida). Tänavu ilmutas kodupuisniidul end juba seitse taime, muist istutuskohast eemal. Kuidas nad sinna sattusid? Härgheinte seemned meenutavad sipelganukke, lisaks olla neil õlirikas lise. Nõnda sipelgad neid siis ringi tassivadki. Ja muide, härgheinte õied on vastupandamatud kimalastele. Nõnda saavad härgheinad hästi tolmeldatud, seemnesaak on hea ja seemned levivad tänu sipelgatele hästi.
Kuna tegu on üheaastaste taimedega, ei tarvitse puisniitu liigvara niites härgheina seemned valmida. Ammu niitmata niidu tunnuseks ollagi ohter härgheinte vohamine, nad koguni pärssivat teiste taimede kasvu.
Nõndaks. Olen siiani üles lugenud kolme liiki härgheinu. Kuid Eestis kasvab veel kaks liiki, kes erinevalt eelmistest levivad peamiselt läänesaartel.
Juulikuus läbi Saaremaa sõites tabas mu pilk ühtäkki midagi teepervedel erksalt lillatamas, nagu oleks seal massiliselt orhideesid? Siiski mitte, hoopis põld-härgheinad, keda Saaremaal jätkuvalt sagedasti esineb, ent kes Hiiumaal haruldaseks jäänud. Mu üldse esmane tutvus põld-härgheinaga juhtuski nüüd Kesk-Saaremaal.
Veelgi uhkem vaade avanes mulle sama päeva pealelõunal Abruka saarel. Oli see vast värve täis niit! Juba kulukoldsest kõrrestust tõusid esile kollased hobumadarad, lavendlisinised kassisabad ja pundardena lillaladvalisi põld-härgheinu. Ka saare lääneranna pool külamäe niidul säras neid üksjagu.
Juba järgmisel päeval sain sealsamas Abrukal tuttavaks kodumaise viienda härgheina liigiga. Idarannas, Limbi majaka naabruses kadakasel niidul, pajuvaakide ja hobumadarate seas lillatas harjakat härgheina. Tema latvades ei ole nii priiskavalt värvilisi kõrglehti, toredad olid need taimed seal igatahes. Erinevalt põld-härgheinast, kes on pea täiesti vaid saarte liik, võib harjakat trehvata ka mandril, ent küllap siiski harva. Hiiumaal on arvatavasti temagi mitmelt varasemalt leiukohalt kadunud. Kusagil Käina kandis olevat ta jätkuvalt täitsa olemas.
