Vana kell tiksub, uus aeg voolab

Aasta lõpeb, ent aeg voolab oma lõpmatut rada. Voolab täna, homme, lõpmatult.
Inimene mõõdab aega sekunditest sajanditeni. Esmaseks abivahendiks meie lahutamatu kaaslane – kell.
Hea kell tiksub tõrkumata aastakümneid. Üks taoline on mul olnud kaaslaseks eluteel. Kui mu isa Hellamaale kodu rajas ja sisustas, sättis ta tuppa seinakella. See oli läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Uskumatu, aga tõsi – kell tiksub ja lööb pim-põm siiamaani. Samuti kui 80(!) aastat tagasi.
Nagu piltidelt näha, on too kell veidi teistlaadne kui neid aastakümneid tagasi Hiiumaa talutaredes näha võis. Kella sihverplaadilt vaatavad uhketes peakatetes, ilmselt kõrges seisuses isikud. Sedalaadi tegelased ja moed olid “käibel” läinud sajandi esimesel kolmandikul.
Kell lööb igal täistunnil vastava tunniarvu ja lisaks igal pooltunnil ühe paugu. Pealegi olnud see ajanäitaja oma noorusajal ka käokell. Iga kord enne löömist pistnud kägu kellakastist noka välja ja hüüdnud “kuku”. Igatahes on käopesa avad kellakastis praegugi alles.
Loomulikult peab kella eest iga päev hoolt kandma. Hommikuti ja õhtuti peab ketid-pommid üles tõmbama. Kellakettide praeguse pikkuse juures käib kell omapäi umbes kümme tundi.
Vaatamata vanusele on kell pisut liigagi tragi: kipub ette käima. Mõned ta “kondid” tunduvad siiski nagu kanged olema. Soojas toas kõlavad löömad kiiremas tempos, külmas aeglasemalt. Enne midagi suriseb kuni haamrike vastu spiraalset vedru lööb – nagu korralik koer, kes enne uriseb kui tegutseb.
Kellalugu kirjutama ärgitas mind veel üks asjaolu. Nagu olen varem kirjeldanud, käis mu maalrist isa üksvahe tööl Kärdla kalevivabriku värvimeistri Paul Fendti juures. Oldi perekonnatuttavad ja proua Fendt mu õe ristiema. Tõenäoliselt oli kõnesolev kell vabrikusakste kingitus meie perele. Sel juhul oleks see killuke Kärdla vabriku elust-olust.
Kell tiksub, aeg voolab ja kristlik maailm kirjutab aastavahetusel kalendrisse numbri 2015.
VALTER VOOLE