VIKIPEEDIA /KASUTAJA: KALDAR “Kui umbes kolm tundi kestnud ülestõusmispühade jumalateenistus lõppes, tulid tervitused ja õnnesoovid: “Kristus on surnust üles tõusnud!“ Ja kellad hakkasid tornis hüüdma. Seejärel sõitsid kirikuliste vankrid laiali. Taevas hoidku – kui seitse kirikukella üheaegselt lõid, pidi seda mürinat küll jaguma! Nüüd sai kella-Jüri õieti näidata, kuidas ta oma nime väärib. Kogu paastuaja oli kelladel ootuseaeg – leinaaeg, nüüd aga olid torniluugid nelja külge vallali, et las lennata kellalained vaikses öös üle kogu maa.”
Nii kirjeldasid omaaegsed ületõusmispühade ööd Puskil. Nüüd, natukene rohkem kui sajand hiljem, on Puski pühakoda peaaegu varemetes. Kellad on tornist kadunud ja jumalateenistuseks pühakotta koguneda ei saa. Ka Puski küla on inimtühi, otsekui katk oleks käinud üle maa.
Raske on ette kujutada Puski kiriku tulevikku. Puuduvad loogilised seosed, mis võimaldaksid kujutelmades seda kunagist nii vägevat pühakoda algses ilus ja aus jälle näha.
Mulle meenuvad Jeesuse sõnad, mis ta ütles oma jüngritele: “Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.” (Mk 10: 27) Seal kus on kohal Jumala Arm ja ligimesearmastus lõppeb loogika ja ilmnevad imed – jalutud hakkavad käima, pimedad näevad jälle ja surnud ärkavad ülesse. Sama on olukord Puski pühakojaga – me ei suuda ette näha ja me ei tea mis temast saab – Jumal teab.
Mida meie
teha saame?
Arvo Pärt ütles sellesuvisel laulupeol, et kõige ilusam muusikainstrument on inimese hing, kui seda hoolikalt puhastada, hakkab ta helisema.
Inimese süda võib olla nii suur, et ta mahutab endasse kogu loodu ja Jumala. Me saame oma hinges luua Jumalale alalise koha, Teda endas vastu võtta, et lasta Tal oma hinges heliseda. Just siis, kui me, kahjuks väga harva, suudame kuulda Jumalat, kui tasast sahinat oma südames (1Kn 19:11–13) ja kui me siis suudame ennast ka Tema hoolde usaldada, hakkavad toimuma imed, mis maailma ahhetama panevad. Ainult Jumala Armus Püha Vaimu poolt juhituna oleme me kasvamas ja head vilja kandmas (Kl 1:6).
Lõpetuseks
Jumal lõi meid ühe ainsa eesmärgiga – et me oleksime Tema kaasloojad ja Tema kaasvalitsejad, see tähendab, et me elaksime pidevas osaduses ja koostöös ehk sünergias Jumalaga. Seepärast on ülimalt oluline igal võimalusel võtta vastu Tema Armu, et olla tema lakkamatu kohalolu siin maapeal.
Aabraham Tölpt
preester
