Uudiseid suurelt saarelt: Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud

Alles see oli, kui brittide Brexiti jama jaanuari lõpus läbi sai ja kõik kergendunult hingata said, et vähemalt on edaspidise tegevuse kondikava koos, kui koroonaviirus nagu keeristorm üle riigi suvalises suunas pühkima hakkas.
Esiti olid meedias järjest sagenevad uudised Hiinas toimuvast, mille peale vast enamus maailma vaid pead vangutas, mõttes selle liiga kaugeks teemaks tembeldas ja oma igapäevaasjadega edasi toimetas. Kui viirus juba üle piiride kanduma hakkas, oli ju loogiliselt kohe teada, et on vaid vähese aja küsimus, millal see Suur­britannia lennujaamadesse jõudma hakkab. Ainuüksi Londonis on kuus suurt rahvus­vahelist lennuvälja, millest Heathrow oli 2018. aasta statistika kohaselt Euroopa kõige tihedama liiklusega, jäädes maailmamastaabis alla vaid Dubaile. Wikipedia kohaselt läbis Heathrowd 2018. aastal üle 75,3 miljoni reisija.
Viimased valged rullid
Peaminister Boris Johnsoni hoiak oli seevastu esiti üli­rahulik ehk isegi liialt – tundus, et panustati karja­immuunsuse tekitamisele, kuid selge sõnaga välja seda meedias ei öeldud. Poliitikud hoidsid “keep calm and carry on” (rahulikult eluga edasi) joont, seevastu rahvas hakkas kohe poode tühjaks ostma, justkui oleks neil hoopis teine informatsiooni­allikas.
Iga kriisiga kipuvad inimesed siinmail paanikas toidupoes ostlema. Lumetormiga osteti kõik saiad ära, nüüd viiruse tulekuga sai otsa esiti antibakteriaalne geel, siis tualettpaber, kätepaber ja kõik muud pabertooted, seejärel makaronid ja kauem säiliv piim, kõik saiad, edasi lainetena kord sibulad, kord munad või jahu jne. Inimesed lihtsalt hakkasid palju rohkem erinevaid tooteid varuma. Usun, et selline ostuhullus tähendab, et inimestel puudub usaldus oma valitsuse vastu ja ehk on nad ka tuttavad tarneahela nõrkustega. Eks osad lootsid ka kasumit teenida, tooteid kallima hinnaga edasi müües. Mina ei varunud tualett­paberit nimme, ja peab tõdema, et kui nädalaid peale ostuhulluse algust nägin taas esimesi värskeid valgeid rulle riiulil, ja kodus oli viimane rull just otsa saamas, oli natuke nagu jackpot’i võitja tunne küll.
The Guardiani info kohaselt kogusid Suurbritannia inimesed oma kodudesse kuu ajaga 2 biljoni naela (u 2,25 biljonit eurot) väärtuses lisatoidukraami. Eks peale seda kogumismaaniat prügikastide kõrvale laotud tähtaja ületanud toidu hunnikute pildid tegid ikka tigedaks küll. Samal ajal, kui poed nägid välja kui Eesti rahvale tuntud nõukogudeaeg, mil ilusas suures poes olid pikad tühjad riiulid, ja kui midagi söödavat neilt ka leidsid ja siis ka lubati ainult paar kaubaartiklit korraga osta. Hea veel, et talongi näitama ei pidanud! Nüüdseks on kaubavarud poeriiulitel õnneks taastunud, kuid toidu­hindade kallinemisega on hirmutatud ka siinmail.
Kartmatu Boris –sõjaaja peaminister
Koroonaviiruse leviku hakul selgus, et paljud nakatusid talvisel koolivaheajal 17.–21. veebruaril Itaalia suusa­reisidel ning seetõttu registreeriti esimesed juhtumid väga erinevates riigi otsades. Riigi valitsus tundus panustavat karja­immuunsuse tekkimisele ning tundus, et nakatunutega kokkupuutu­nuid testima ei rutatud. Koolid, baarid ja pubid olid pikalt lahti, kui situatsioon ilmselgelt juba väga kriitiliseks kiskus – oleks asutuste sulgemine ju majandusele ebameeldiva põntsu pannud, ja seda ei tahtnud keegi.
Peaminister Boris Johnson rääkis meedias vaid kolm nädalat enne diagnoosi saamist uhkusega, et surub kõigiga kätt edasi, sealhulgas haigla külastuse käigus ka kõigi viirusesse nakatunutega, vaatamata asjatundjate soovitusele sellisest tavast viiruse leviku ajaks loobuda. Käte pesemisest olevat haiguse vältimiseks piisanud – nii ta ehk soovis tõestada.
Mingil hetkel sai valitsus siiski aru, et pelgalt käte pesemisest ja haigete koju jäämisest ei piisa, vast siis, kui peaminister Boris Johnson
ja tervisesekretär Matt Hancock samal päeval positiivsed viirustesti tulemused teada said, aga selleks ajaks oli Pandora laegas juba kaua irvakil seisnud ja haigus liiga kaugele levinud. Testimis­vahendeid ja kaitsevahendeid polnud piisavalt, et sellise massi haldamisega enam toime tulla. Näomaske pole siiamaani avalikkusele soovitatud kartuses, et letid paanikas tühjaks ostetakse ja tervisetöötajatele midagi alles ei jää.
Peaministri ülestõus
Neljapäeviti on brittidel tavaks saanud täpselt kell kaheksa õhtul uksest välja astuda ja maja ees seistes tervisetöötajatele plaksutada, panne kokku lüüa, pilli mängida – igaüks avaldab tänu omal kombel. Suur­britannia on oma tervisekindlustuse üle meeletult uhke ja juba ammu enne viirust. Seda enam siis nüüd. Viimase jäädvustusena enne haiglasse minekut levis meedias videoklipp, kus tõbise välimusega peaminister nelja­päeval tervisetöötajatele plaksutab.
Varsti peale seda sattus peaminister Johnson vahetult enne lihavõtteid viirusega haiglasse, veetes loetud päevad ka intensiivravis. Humoorika kokkusattumusena tulid uudised tema tervenemisest lihavõtte paiku, justkui korrates Jeesuse ülestõusmise lugu. Ning sündis ka laps, mis küll piiblilooga kokku ei käi, kuid ometi uut algust sümboliseerib.
Kui peaminister neljapäeval, 30. aprillil esimest korda taas avalikkuse ette jõudis ja haigusest paranenuna maja ees seistes taas tervisetöötajatele plaksutas, ilmus taevasse vikerkaar – nii raporteeris 30. aprilli Daily Mail. Kas see mees ongi siis Jeesus?
Huumorit kõrvale jättes peab tunnistama, et populistlik Boris, kelle peaministriks saamist enamik naljaks pidas, on siiski Brexiti kokku­leppega hakkama saanud ning jätnud suhteliselt sümpaatse mulje päevastel pressikonverentsidel. Paraku rebis Suurbritannia Covid-19 surmade edetabelis Ameerika ja Itaalia järel just kolmandale kohale, kui avalikustati ka hooldekodudes ja kodudes elu jätnud inimesed. Seetõttu ei saa kohe kuidagi valitsuse viirusele reageerimist edukaks pidada ning karmide liikumispiirangute lõdvendamiseks on veel liiga vara.
Anna-Maarja Roosna
Bristol, Suurbritannia