Connect with us

Suveleht

Ungru kivi ja Näkimadalad – valetuletornist elektrituulikuteni

Ilme Parik

PEEP LILLEMÄGI

Kes järginud esimeses “Suvelehes” antud soovitust ning lugenud läbi või üle Herman Sergo raamatu “Näkimadalad”, sellel tekib paratamatult huvi hoogsalt kulgeva sündmustikuga teose tegevuskohtade vastu. Peamiselt asuvad need Loode-Hiiumaal Kõrgessaare kandis.

Umbes sel ajal, mil Põhja-Ameerikas tõusid kolooniad üles Inglise ülemvõimu vastu ja panid aluse tänasele maailma suurvõimule USAle, püstitati saksa keeli Hohenholmiks kutsutud Kõrgessaare mõisas puidust ühekorruseline peahoone. Tänaseni see kestnud pole, varemed likvideeriti 50 aastat tagasi. Võimsate puudega pargis on aga alles mõisa valitsejamaja, sealsest raamatukogust võib suvehiidlanegi lugemist küsida.

Lähedal, lasteaia värava kõrval, osutab turismiväärsuse pruun teeviit Ungru kivi poole, kuhu jääb kilomeeter. Poolele sellest maast saab autoga, edasi viib rada metsa, mis kõrgeks kasvanud viimastel aastakümnetel. Märjemal ajal on rada päris porine ja kummikud jalga panna igati asjakohane. Mõnesaja meetri järel rada piirav võsa taganeb ja jääajal Hiiumaale jõudnud esinduslik rändrahn on uudishimulike rändajate ees. Eestis ja Hiiumaalgi on suuremaid kive, ent nõnda kohaliku ajalooga põimunud lugusid on ette näidata vähestel.

Paarsada aastat tagasi kolm meetrit kõrge kivi ümber metsa polnud, see asus Kõrgessaare mõisa põllu taga karjamaal ja Ungru paruni algatusel süüdatud kivil tuli, mis meelitas laevu madalikule. Õiget laevateed näitava Kõpu tuletorni leek oli samal ajal kustuda lastud. Kolm auku, väidetavalt tormilaterna kinnituseks, on rahnu tipus praegugi olemas ja nende uurimiseks on kivi küljele redel toetatud.

Ungru kivist kilomeeter eemal asuvale RMK Ninaotsa laagriplatsile, mille suvekuudel leiavad üles ka Lääne-Euroopast põhjamaiste valgete ööde jahedust otsima sõitnud matkaautode reisiseltskonnad, paistab Kõpu tuletorni plinkimine kenasti ära. Kui meri sile, joonistab tulehelk veele heleda raja. Tormi ajal on aga samasse kuulda möllavaid laineid – meie teejuhiks olevas raamatus nimetatud Merekoera urinat. Seal, kaldast mõne kilomeetri kaugusel, need Näkimadalad ongi.

Kokku 50 ruutkilomeetrit mereala hõlmav Hiiu madal on kogu meresõidu ajaloo vältel olnud üks ohtlikumaid kohti Eesti rannavetes. Seal on uppunud sadu laevu, merepõhjas on mõne vraki asukoht teada, paljud aga alles ootavad allveearheoloogide poolt avastamist.

Hiidlaste seas on Näkimadalad ka praegu kirgede paigaks. Juba 15 aastat on peetud plaani madalale merepõhjale rajada tuulepark, mis võiks anda olulise osa Eesti elektritoodangust. Ent rohepöörde ja taastuvenergia ilusat lugu varjutab saareelanike jaoks mure selle pärast, kuidas hiigeltuulikud senise rahuliku silmapiiri sakiliseks muudavad, umbusklikumad pajatavad koguni infrahelist, mis elukvaliteeti oluliselt halvendab.

Kui hiiurootslased “Näkimadalates” käisid kohut ja saatsid palvekirju tsaarile endale, siis tuuleparki vastustavate hiidlaste võit riigikohtus vajutas mõni aasta tagasi suurfirma hiigelarendusele tugevasti pidurit. Praktiline põhjus ärevuseks on aga asjaolu, et Hiiu madala ümbrus on läbi ajaloo olnud paik, kust suve teisel poolel rammusat lestakala randa tuuakse.

Kuidas kalapüük ja tuulepark kokku sobivad, ei tea aga päris täpselt keegi.

Veel lugemist:

Ahto ilmajutud

Kui veel mõned päevad tagasi arvasid ilmamudelid, et Hiiumaa ja mandri lääneserv jääb suuremast lumesajust puutumata, siis tänaseks on mudelid suhteliselt üksmeelel, et just...

Galerii

Miinitõrjeoperatsiooni Open Spirit 24 raames toimunud avatud laeva üritust külastas rohklt huvilisi kogu saarelt. Lisaks EML Wambola külastamisele sai tutvuda ka erinevatest riikidest pärit...