1995. aasta juuni algul oli Kärdlas üleval näitus “Looduskaitse Bornholmil”.
Sellest ajast on mul alles paar sealt saadud voldikut ja raamatuke, kus fotosid iselaadsetest graniitsetest sakilistest rannakaljudest ja sellest ajast peale on Bornholm mulle ikka aegajalt meelde turgatanud kui üks kauge salasoov.
Kuid ei saanud ega saanud Bornholmi reisist asja. Otse sinna ei pääse ja… Üldse on Läänemere naabersaartega tuttavaks saamine mul kole vaevaliselt edenenud. Eesti saari on muidugi igasuguseid läbi käidud. Vahepeal
2000. aastal põige otse üle mere Ojamaale ning alles tänavu retked Ahvenamaa saarestikku. Aga Läänemere
kõige erilisem saar? Kui siis üsna kogemata sai nüüd oktoobris Bornholmil käik teoks. Lõpuks, kakskümmend
neli aastat hiljem.
Tallinnast Kopenhaagenisse väljuma pidav lennuk hilines mitu tundi. Nii jäime maha viimasest Bornholmi bussist. Ega’s midagi, tuli mõni öötund siinsamas lennujaamasaarel Amageril mööda saata. Erko teadis läheduses saare kagurannal asuvat Dragøri linnakest kui üht õige “nummit” kohta. Bussijuhile andis ta 50kroonise, ent lisaks piletitele sai vaid ühe auguga mündikese tagasi. Taani kroon võrdus varemalt meie kahe krooniga, sedakaudu ma sealmaal kurssi eurodeks arvutasingi. Niisiis vist üle 3 euro üks väike bussiots ühele inimesele.
Laternatevalgel Dragør oli tõesti õige armas. Kitsad tänavad, kivist majakesed, siinseal mõni igihaljas loorberkirsipuu ja korralikult pügatud pöögihekk. Kaugel üle lageda paistis kuukumas kutsuv puudesalu, kuhu telk üles sättida. Ilus paik oli see. Kuid õhus heljus kerget virtsast aroomi ning muru kahtlaselt nii madal ja nii sile. Tuli kuuvalgusele lisaks taskulamp appi võtta. No muidugi, rannavärk, kõik kohad linnusitakribalaid täis! Õnneks sai telgile koht linnapargi tammede-pöökide alla, et mõneks tunniks silm looja lasta.
Pime vihmane varahommik. Tagasi lennujaama. Bornholmi bussi ei tulnud ega tulnud. Viimaks siiski. Miski “Kombardo”. Rahvas lehvitas mingeid pabereid. Meil säärast polnud. Ja peale ei võetudki, ehkki buss õige tühi. No hakkab jama pihta!?
Siiski ei. Suure hilinemisega saabus see õige, number 866 buss. Juht müüs sularaha eest piletid ja sõit läks lahti… Rootsi poole. Bornholm on Taanist kaugel idas asuv eraldi maakild. Ajaloos polnud see aga sugugi nii. Taanimaa hõlmas muuseas ka Skåne, Hallandi ja Blekinge (tn k Blegind). Nõnda, et pealinn asus üsna turvaliselt riigi siseosas. Aastal 1658 sai Rootsi need alad enda valdusse, muuseas ka Bornholmi. Erinevalt mandrirahvast tõusid bornholmlased üles, Rootsi komandant lasti maha ja jõulude eel sõitsid saadikud Bornholmilt Kopenhaagenisse, kus saar kingiti kuningale. Bornholm sai mitmeid eriõigusi. Paraku võeti saare halduslikud eriõigused aastal 1959 ära. Edaspidi kaotati viie linna ja hulga valdade omavalitsus, moodustades vaid viis valda. Veel 1990ndail oli Bornholm Taani väikseim maakond. Nüüd pole ta sedagi. On vaid kõigest üks vald pealinna piirkonnas, ehkki asub hoopis kusagil eemal, teispool naaberriiki Rootsit.
Ei tea, millised on põhjused, kuid Bornholmi elanikkond väheneb. Kui veel 1994. aastal oli üle 45 000 elaniku, siis nüüdseks on rahvaarv langenud alla 40 000. Samal ajal laialdast autonoomiat nautival Ahvenamaal on rahvastik paisunud rekordilise 30 000ni. Muide, 1990ndail loodi lausa Bornholmi omavalitsuspartei (Bornholms Selvstyre parti), mis nõuab saarele iseseisvust või vähemalt autonoomiat. Viimane oleks täiesti õigustatud. Paraku erilist populaarsust see liikumine saavutanud pole.
Nojah, meie olime huvitatud siiski eeskätt saare loodusest. Esmalt tuli sinna aga jõuda. Tee sukeldus mere alla tunnelisse, et siis tehissaarel Peberholmil väljuda ja Öresundi sillale tõusta. “Sverige” silt ja peagi manner. Valgenes. Vaadates läbi vihmamärgade klaaside siia- ja sinnapoole teed, jõudsin tõdemuseni, et vähemalt väliselt pole Skåne mitte miski Rootsi. Ei okasmetsi ega rootsipunaseid puitmaju. Pigem ikka täitsa Taani moodi. Aina põllud künkakuplitel ning kivist talumajad, siinseal lehtpuudetukkasid, kus valitsevaks pöök. Ühel õuel lehvis lipp. Taani lipp?? Siiski ei, Skåne lipp, ent väga selge vihjega Taanile: kollane rist punasel kangal. Eks skoone murregi ole pigem taani keelerühma kuuluv, ehkki nüüd vaid bornholmi murret peetakse viimaseks jäänuseks vanast ida-taani keelest.
Ystadi (tn k Ysted) linnas tabas silm paari väikeste kivimajadega ääristatud vanalinnatänavat, ikka taas taaniilmelised. Ja praamikassas sai maksta Taani kroonides, samas väärtuses on ka kõik söögikohtade hinnad laevas.
Kiirpraam osutus kõrgeks ja laiaks kolakaks. Vihmahall neelas pea jalamaid maha jääva Skåne ranniku. Ees ootas üle tunnine õõtsumine ja rullimine tormisevõitu merel. Vesi tuiskas taga kõrgele üles, inimesed kakerdasid koridorides kui joobnud.
Vesihallus ei lasknud midagi näha. Ja nõnda ootamatult leidsimegi end juba sadamasse sisse sõitmas. Ees punas Rønne katuste rägastik. Olime kohale jõudnud.
