Eesti taimestiku üks väike, ent iselaadne rühm on arkto-alpiinsed liigid. Enamik neist on siia jäänud reliktidena ajast, mil mandriliustik taganes ja kujunes ainulaadne polaar- ja stepitaimestiku maailm.
Kui Skandinaavia mägedesse rännata, võib seal saada mingi pildi Eestimaast nii 10–12 tuhat aastat tagasi, ent siiski jääb puudu stepiliikidest, nagu eri pujud ja paljasseemnetaim harilik efedra.
Kummaline, et tänavusel n-ö sajandi kõige soojemal talvel hakkasin huvi tundma just tundrataimestiku vastu. Kaug-Põhjas levivatest liikidest leiab Eestist harva näiteks mägi-kadakkaera, alpi võipätakat, mesimurakat, koldjat selaginelli, alssosja. Hiiumaal on säärasteks arktiliste mererandade klibutarn ja Kärdlas-Tahkunas levila lõunapiirile jõudev rootsi kukits.
Üks arkto-alpiinne liik on ka alpi nurmikas (Poa alpina). Tema põhilevila hõlmab Põhja-Jäämerd ümbritsevaid alasid, lisaks siin-seal lõunapoolsetes mägedes. Põhjamaades on ta peamised kasvupaigad Skandinaavia mäestikus ja Lapimaal, veidral kombel aga ka Ölandil, eriti laialt Ojamaa loopealseil.
Eestis kasvab alpi nurmikat Harjumaa alvaritel. Nagu üldine liigirikkus, käib Eestis alla ka alpi nurmika arvukus. Kadumas on ta Kahala ja Kostivere loodudel. Arktilised liigid on siin lopsakalt vohavas lõunas enamjaolt üpriski vähese konkurentsivõimega. Kui loodudel karjatati lambaid, tundis madalmurusel, tükati sõtkutud pinnasel end hästi ka alpi nurmikas. Nüüd on Harjumaa lood sageli paksu kulurohtu kasvanud või mis veel hullem: hävitatakse ehitustegevuse tõttu. Alpi nurmika kõige isendirohkemad ja elujõulisemad asurkonnad on Tallinna linnas. Ent Tallinn on ju teada, üks lausa haiglaselt paisuv ja loodusmaastikke endasse neelav peatumatu monstrum. Mõnes kohas üritatakse küll killukesi loodust säilitada, ent juhtub siingi tagasilööke. Võtta või Maarjamäe paekalda arktilise mägi-kadakkaera ainus Eesti leiukoht. Moodustati püsielupaik. Ent järgnevas kohtuasjas oldi lõpuks sunnitud siiski piire koomale tõmbama. Siiski on seal vähemalt mingisugunegi riba loodust päästetud.
Kuid Maarjamäelt ida pool on otsustatud teisiti. Seal Narva mnt 129b avaral krundil asub Eesti ehk suurim alpi nurmika kasvuala. Ja mitte ainult. Ka on sel alvaril lood-ristirohtu ja aasnelki. Aasnelk on tore, täitsa nelgi moodi nelk, keda lisaks Harju- ja Raplamaale jagub veel ehk ka meie Hiiumaa idaserva. Mäletan sajandi algul aasnelki kasvamas Vohilaiul. Ent kümmekond aastat hiljem ta seal enam niisama suvaliselt ette ei jäänud. Eks niidud kasvavad aina paksemalt kulusse ja kinni ning sedasi kaob ka aasnelk.
Aga seal Lasnamäe lool nende taimede kasvualal on lood sedasi, et lähiaastatel pööratakse suur osa sellest krundist segamini ja ehitatakse peale hoonetekogum – hiidhaigla veerandile Eesti elanikkonnast. Veel aastal 2016 soovitas pärandkoosluste kaitse ühingu inventuur säilitada seda paika praegusel kujul rohealana. Kusjuures sissetrambitud rajad ja õhukeseks kooritud kaljupealne mullakiht on just heaks eelduseks alpi nurmika püsimisele. Kuid ei, kaob see loopealne varsti. Haruldased taimed plaanitakse siiski ümber istutada. Vähemalt üks nurgake krundist jääb segi paiskamata ja täis ehitamata, vast leidub neile seal sobilik koht. Või siis tuleb kõik evakueerida Maarjamäe haruldaste taimede püsielupaika.
Selline peatne ühe looduspaiga häving ei andnud mulle rahu. Kas juba on kopp maasse löödud? Või on veel kõik endine? Nii võtsin kätte ja läksin sel soojal jaanuarikuul kohapeale asja uurima.
