Mitte ilmaski ei saa Leisi-Orissaare vahelist maanteed peatusteta läbitud. Küll sunnib seisma jääma ja lähemalt kaema Rämmi tamm või männimetsa peitunud väike hollandi kivituulik või Jaani kirik oma merevaatega. Või siis soov põigata Paramaja pangale või Pulli pangale. Suvisel ajal aga lihtsalt imetleda niitmate teepervede lillekirevust.
Sedakorda, novembri lõpul, ei saanud “tõrgeteta” mööda Randkülast. Esmalt Randküla jõgi. See ajas suurveest lausa üle ääre, olles tõesti päris jõe nägu. Niidukaldail üksikuid lehtpuid, vooluvee keskel rändrahn pilku püüdmas, taamal pikk sammaldunud kiviaed. Poole sajandi eest olnudki see jõgi päris veerohke, kaladki tulid merest sisse. Nüüdsel ajal kuivavat ajuti sootuks.
Tegelikult esmase tõuke peatuseks andsid jõe sillapiirded. Toredalt punavalgeks võõbatud raudkonstruktsioonid, millesarnaseid mujalt nagu ei mäletagi. Siiski, samasugused on säilinud ka väinatammi Muhu poolses otsas. Kui vanad need olla võiks? 50ndaist? Siitkandist pärit Urmas Hoppi arvates siiski hilisemad, 1970ndaist aastaist. Ent ikkagi, oma poole sajandi vanused ja täitsa museaalse väärtusega!
Randkülas tekkis lausa välismaine tunne. Küll ikka Saaremaal on palju põlise ilmega talusid! Ning määratus koguses kiviaedu! Vaid Muhus on neid veelgi pillavamalt.
Vaatasin seal seda kiviaedadest palistatud lombilist külatänavat, mis ääristatud raagus lehtpuudest ja majadest ning… kahju hakkas. Kindlasti leidus sarnaseid vaateid, ehkki küllap palju vähem, kunagi ka Hiiumaal. Kuhu said kõik need Hiiumaa kiviaiad? Jajah, muist võtnud külm ära ja mis puha.
Randküla bussipeatuse juures tuli järgmine põgus seisak. See kivivundamendil palkhoone, need kaks rändrahnu ja tihedat kadakakoonust, taustal raamiks kiviaed. Selles kõiges oli midagi hingele. Ilus. Ja justkui nostalgiline. Või kuidas seda õigupoolest kirjeldadagi…
