Ühel täiesti tavalisel päeval helises telefon ja mind kutsuti OÜ Hiiu Meedia tegevjuhiks.
Pean ütlema, et tegemist oli väga kummalise kutsega. Töökoht oli kõigest pool kohta ja seegi kestab ainult neli kuud. No, kes see rumal kõigest neljaks kuuks ennast tööle planeerib? Enamik inimesi ikka otsib tööd, mis kestaks ja oleks jätkusuutlik. Töö, millega koos saab kasvada ja areneda. Nimetus pool kohta kõlab pigem kui töö, mille puhul sind värvatakse poole palgaga tööle, kuid töö pead ikka ära tegema.
Kuulasin kutsuja tagamõtet ja hakkasin aru saama, see ei ole lihtsalt töö, vaid Hiiumaa oma häälekandja käima turgutamine, lehe, mille 25 aktivisti olid just omandanud. Nagu ikka, on ühele firmale 25 juhti liiga palju, valiksin ka ise kellegi väljastpoolt. Sellele telefonikõnele ma ei vastanud jaa, sest tahtsin oma plaanid ja põhjused läbi mõelda. Kuid ma olen loomult avatud meelega ja selleks, et asjas selgust tuua, võtsin nõuks lahke kutsujaga näost-näkku kohtuda.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis näen ennast pigem sõltumatu ettevõtjana kui mutrina masinavärgis. Mulle meeldib oma mõtteid teostada ja otsida parimaid lahendusi. See mäng, et mul on sellised tingimused ja võimalused, sul on teised – paneme need klappima, paneb minu näo särama. Võin läbirääkimisi pidada pikalt ja põhjalikult ja tulemus motiveerib veel enam pingutama.
Win-win situation on eesmärk, mitte ära tegemine. Otsime kõigile parimaid lahendusi. Meeskonnatööd on ka tore teha, kuid ma tahan vastutust, tahan teada saada, millised on minu õigused ja kohustused. Igasugune koostöö eeldab minu jaoks usaldust. Vaatamata sellele, et eelistan, kui kõik töösuhted on lepingutes võimalikult täpselt ja selgelt lahti kirjutatud, arvan siiski, et lõpuks saavad otsustavaks inimsuhted. Võin teha inimesega nii vinge lepingu, kuid kui vastastikust usaldust ja austust ei ole, siis on see leping tühi.
Siit ka minu ärilise mõtlemise alustalad, ole avatud ja otsekohene. Viimane omadus ilmselt hirmutab mitmed inimesed minu ümbert ära. Igal juhul jõudsin selliste mõtetega Käinasse läbirääkimisi pidama ja mõte meediaväljaannet juhtima hakata tundus põnev, sest see, mida minult oodati, oli lihtne ja kergesti teostatav. Siinkohal pean tänusõnad ütlema koroona-ajale, mis on muutnud töötamise alustalasid. Kes oleks veel mõned aastad tagasi julgenud mõelda, et ei pea kogu aeg kohapeal istuma, kella vaatama ja mõtlema, millal ometi see kell kukub? Mitte, et teed tööd, kuni see saab otsa. Läbirääkimised lõppesid positiivselt.
See positiivsus ei olnud lõplikult positiivne, sest mind tabas mõnetine mure suvepuhkuse ärajätmisest ja minu lähedased ei olnud üldse vaimustuses. Lõpuks olin veel õnnetu ka, et olin osanikeringi loomise maha maganud ja mingil imelikul moel ei tahtnud osanikud mind lisada sellesse ringi, kuigi selge on see, et ettevõtte kõige motiveeritum töötaja on omanik. Sellegipoolest tundsin kohustust võtta vastu koht, sest mul on vastutustunne, mis ütleb midagi taolist: “Kui Hiiumaa vajab Sind, siis on aeg minna ja teha.” Just nimelt, siirast imetlusest Hiiumaa elu ja olu vastu, olen juba ammu veeretanud mõtet sellest, et tahaksin Hiiumaal midagi ära teha, et muuta seda elu ja olu veidikenegi paremaks. Anda oma oskused ja teadmised selle kasutusse ja olla kohal ning toetada saareinimeste tegemisi ja olemisi.
Mida ma kõige enam pelgasin? Kõige hirmutavam mõte tundus mulle “kinnised hiidlased”. Kartsin, et mul ei õnnestu mitte midagi ära teha, sest kohalikud on väga kinnine sisering ja kõik inimesed, kes pidevalt ei viibi kohal, on autsaiderid. Neid ei võeta omaks. Kui keegi selle nelja kuu jooksul ka mõtles, et ta väldib minuga suhtlemist, et olen võõras, siis vastupidi, kohtusin erakordselt meeldivate ja avatud inimestega ja mulle sellist muljet ei jäänud. Juba esimesel koosolekul sain kohapealsest olukorrast selge pildi. Vahendid on vanad, kerge segadus muutustest, nii nagu ikka. Lähemal vaatlusel aga selgus, et kogu masinavärk toimib nagu õlitatult. Iga lüli teab täpselt, mis on tema ülesanne ja teeb seda vaatamata sellele, et seda ei ole kuskil kirjas. Aeg-ajalt tekib mõni tõrge, mis ikka tekib uue ettevõtte loomisega, mingid lepingud ei tule üle, mingid paberid on korda ajamata. Kuid see on kõik pisku.
Teine probleem oli minu jaoks pigem see, et meediamaastikul ma ei olnud varem ise tegutsenud. Küll ostnud erinevatest väljaannetest reklaame, nautinud nende kirjutisi, leidnud viise, kuidas oma ettevõtmisi kajastada ajalehe või sotsiaalmeedia väljaannetes, leidmaks uusi kliente, kuid ise ma meediat teinud ei olnud. Samas sain täie selgusega aru, et seda ei oota ka mitte keegi. Sisu eest vastutab peatoimetaja ja kogu majanduspool jääb mulle.
Esimesed koosolekud maailmaparandajatest omanikega, suured visionäärid, palju mõtteid, mõned paremad, mõned mulle isiklikult kahtlase väärtusega. Samas osa tegevusi ei olegi kasu saamise eesmärgil tehtud, vaid lõbu pärast, nagu näiteks lehepoiste kasutamine sadamas. Seega sain päris selgelt aru, et kogu majandamispoolt võin jälgida, kuid ma ei saa just palju ära teha, sest mitmed otsused on juba varem ära tehtud ning mul jääb üle lihtsalt nõustuda ja ellu viia. Peale kõike muud on neli kuud ikka üliväike aeg ka.
Kas see nüüd midagi paremaks ka teeb, kuid oma tegevustes jälgin siiani oma südametunnistust ja parimat äranägemist ja poolikult ma asju teha ei oska – ikka hingega juures. Samas juhtimisega käib kaasas see, et kõigile ei saagi alati meeldida. Alati ei ole nii, et kõik mida otsustad või teed, meeldib kõigile. Samas sai ka väljastpoolt meeldivaid äramärkimisi, näiteks, et esmakordselt Hiiu Lehe ajaloos on näha, et Hiiu Lehte aktiivselt reklaamitakse. Või, et on tore, kui leidub mõtteid, kuidas erinevaid varem mitte kasutatud kanaleid kasutada.
Igal juhul nelja kuu möödudes võin öelda, et oli üks huvitav suvi. Minult on küsitud, et kas tahaksin päriselt saarele jääda? Praegu vastan, et minu tööd ja tegemised lähevad oktoobris edasi linnas ja Hiiumaale tulen jälle järgmisel suvehooajal, vahest ka talvel. Kuid ma olen üks neist õnnelikest inimestest, kellel on kaks kodu ja üks ei ole halvem kui teine. Veel on mul huvitav ka mujal, kuigi mitte miski ei välista, et ühel päeval jään.
MARJU REISBERG
Hiiu Lehe tegevjuht
juunist septembri lõpuni