Chris Sanders Itaalia ansambel Roma Amor võlus publikut käheda ja ekspressiivse vokaali, virtuoosse akordionimängu ja akustilise kitarri kooskõlaga. Muusikud viisid saalisviibijaid koos endaga lummavale, mõneti depressiivsele, aga seda sügavamalt romantilisele rännakule muusikamaale. Nende muusikast aimus niivõrd palju mõjutusi prantsuse kabareest, et naisvokaali võrdlus Edith Piafiga ei tundugi rebituna.
Tegelikult on aga see järelmõte, sest ajal, mil muusikud olid laval, ma nii ei mõelnud. Vaid sain ühtviisi esteetilise naudingu nii sügavalt isikupärasest muusikakeelest kui ka taustana toimivast videopildist. Muidugi, nii üks kui teine toiminuks ka eraldi, aga koos mõjusid need võimsalt. Isegi praegu, higistamaajavas kuumuses, on lihtne tagasi mõelda end saali. Seda muusikalaadi saab nimetada neokabareeks folgi sugemetega või vastupidi, kabaree elemente kasutavaks folkbändiks. Nii või naa on nende muusika romantiline, ekspressiivne, samas sünge alatooniga. Niisiis sobivad nad hästi ka gooti subkultuuri esindama.
Järgmine esineja, ühemehebänd Sieben ehk Matt Howden Inglismaalt suudab ainuüksi oma viiuliga helisid luupides luua muusikat, mis haaras vähemalt mind jäägitult kontserdi esimestest minutitest. Ei mäletagi etteastet, kus ma oleks iga natukese aja tagant kurtnud kõigile, kes kuuldeulatuses – see on nii-nii hea. Matt Howden on popmuusikaga flirtiv neofolk – ta on geniaalne viiuldaja, multiinstrumentalist, helilooja, laulukirjutaja, laulja ja viiuliõpetaja. Nagu öeldud, võlus mind ainuüksi tema muusika. Kui aga sinna juurde lisada vahetu ja emotsionaalne esinemismaneer – sõnad on liiga mannetud, et kirjeldada seda, mis toimus laval. Lisaks sellele, et ta sisuliselt loob laval kõik oma lood ega kasutata ettesalvestatud taustu ja põhjasid, suudab ta musitseerida sellise kirega, et midagi muud peale muusika ja muusiku enam ei eksisteeri.
Sel korral oli publikule pakkuda ka komm – Matt esines koos oma tütrega. Naisvokaal sobitus paladega kenasti, kuigi oli näha, et tütrel napib esinemiskogemust. Nii oligi, sest tema tütar on esinenud vaid Eestis, ja kui ma korraldaja, Risto Kuke jutust ikka õigesti aru sain, siis oli see tema teine esinemine üldse.
Kahju vaid, et publikult nappis. Kuigi sellise, sügavalt gooti subkultuurse muusika maaletoomine on riskantne ettevõtmine, loodan ma jätkuvalt, et korraldajal on jaksu ja energiat tegeleda selliste kontsertite maaletoomisega veel aastaid ja aastaid. Sest see publik, kes kohale tuleb – ühest küljest kas žanriteadlik või esmane uudistaja – jääb reeglina rahule. Enam kui rahule.
Ene Kallas
