Kui midagi viimased kaks aastat on meile (järjekordselt) tõestanud, on see, et elu läheb alati edasi.
Tuleb pandeemia, maailm pannakse lukku, inimesed kohanevad. Tuleb sõda, Euroopa keeratakse pea peale, inimesed jätkavad oma elude elamist. Mis meil üle jääb.
Ukraina näitel näeme seda iga päev juba üle aasta, aga Hiiumaal samamoodi. Uudised võivad kuulutada, et kõik raha saab varsti otsa, aga mida saab üks inimene selle vastu teha. Mitte midagi. Ja siis ta lähebki. Lõhub puid või istub maja seina vastas pingi peal, vaatab sooja kevadpäikse poole, räägib naabriga ja sööb leiba ilma vorstita. Kuni asjad paranevad. Ja mitte ainult – ta tõenäoliselt leiab selles kõiges veel midagi head ja rõõmustavat ka.
Just see tunne, et küll me inimestena võime olla toredalt häirimatud, rabas pühapäeval Kõrgessaare Vaba Aja Keskuse uksest sisse astudes kohe jalust. Hiiumaa tantsijate kevadkontsert täitis vana tervisemaja koos- olemise rõõmu ja tantsulustiga. See tunne vaid süvenes, kui platsile tulid noored tantsijad, kes näitasid Eesti rahvatantsu hoopis uue nurga alt. See oli õhuline ja kerge ja liikuv ja vaatemänguline. Selles oli nooruslikku energiat. Ei olnud vanaaegset traditsiooni, mida vägisi püütakse elus hoida. Oli elujõuline ja elav tantsukultuur. Oli puhas tantsurõõm. Ausalt. Mul on kahju kõigist, kes seda ei näinud. Sest lisaks tantsulisele elamusele pakkus tantsijate kevadpidu rõõmu ka sellest, et olgu mis on – elu läheb alati edasi ja rõõm lihtsatest asjadest ei kao mitte kuhugi.
Piret Eesmaa
