1. mail sai Toomas Kokovkinil täis pool aastat tööd SA Hiiumaa muuseumid juhina.
Kokovkin ütles, et on uue tööga väga rahul, kuna saab tegeleda väga praktiliste asjadega. Nagu ta ise ütleb, on need nagu hüdra pead – ühe raiud maha, kaks tükki tuleb asemele, aga sellest hoolimata on tal väga suur hasart ja huvi seda tööd teha. Suureks plussiks nimetab ta väga head kollektiivi, häid inimesi, kes vaatamata tagasihoidlikule palganumbrile on väga entusiastlikud ja huvilised. Ja ka muuseumil on direktoriga vedanud – kus mujal elaks direktor nii lähedal, et minut rattasõitu ja kohal ta ongi!
Sinavormis rääkisime Toomasega kuna oleme ammused tuttavad.
Geograafi haridusega surnud asjade sekka – kas oled ikka õiges taldrikus?
Toomas Kokovkin: Kohe pean sulle vastu vaidlema. Esimene vaidlemise koht on see, et muuseum ei ole surnud asjade hoidla, vaid tegelikult väga elav koht. Teine vaidlemise koht, et miks geograaf ei võiks olla seotud muuseumiga – on ju olemas ka loodusmuuseume. Kolmas vaidlemise koht on väga isiklik – mul on päris suur kultuurihuvi olnud alati. Ja kultuuriajaloo huvi. Nii et tegelikult geograafiks olemine ei sega, vaid pigem avardab minu võimalusi juhtida Hiiumaa muuseumi.
Milles seisneb Su igapäevatöö?
Igapäevatööd on rohkem ja see on mitmekesisem kui arvasin. Meil on tööl kaksteist-kolmteist inimest. Igaühel oma ülesanded ja minu töö on selle tegevuse koordineerimine. Teiseks on meil väga suured varad ja hooned, mis kõik tahavad otsustamist ja majandamist. Kolmandaks on tegemist sihtasutusega, mis ennast alles loob, kehtestab. See tähendab arengu- ja tegevuskavasid, finantsplaane – need ametlikud asjad peavad olema tehtud. Ja kui kellelgi on ettekujutus, et muuseum elab lahedalt riigi rahade peal, siis see on väär. Meil on küll päris korralik riigi toetus, mis katab meie palgad, aga see on sihtotstarbeline – meie kollektsiooni hoidmiseks, täiendamiseks, uurimiseks, eksponeerimiseks. Suur osa meie tööst ongi töö muuseumikoguga, mis eriti välja ei paista. Töö kogudega moodustab umbes poole ja siia kuulub teaduslik kirjeldamine, andmebaasidesse viimine, digitaalsete kujutiste tegemine ja säilitamine, hooldamine, aga ka tuulutamine, putukatõrje jms. Suur osa vahenditest tuleb meil endil teenida. Nii et loomemajandus, millega ma olen ka varem tegelenud, on väga tähtis komponent ka muuseumi töös. Kõik need näitused ja üritused, mida me korraldame. Loomulikult meie töötajad juba teavad, kuidas ja mida teha – mina ainult õpin kuidas. Igasugused ettevõtmised selleks, et suurendada muuseum külastajate arvu, kuidas turundada, uue veebilehe tegime… Mõnes mõttes on mu igapäevatöö ka see, et ma tegelikult tahaksin muuseumi muuta. Ja ma mitte ainult ei taha, vaid seda peab tegema. Eesmärk võiks olla kirjeldatav ühe lausega – kui külastaja tuleb Hiiumaale, siis ta küsimus võiks olla: “Kus teil see muuseum on? Ma tahaks seal ära käia!”. See tähendab, et me oleme nähtavad ja jätkusuutlikud. Kõik muu on selle eesmärgi saavutamisele allutatud. Aga praegu ei tea vahel isegi kohalik inimene, kus muuseum asub. Ja vahel ütlevad isegi turismiga seotud inimesed, et nad pole meie majas käinud.
Kaks viimase aja uut asja on õppeklass ja veebileht. Kas veel midagi?
Süsteemi parandamine. Aastate jooksul on muuseum läinud harali: palju väikseid tegevusi, millele vahendeid enam ei jätku. Nüüd tahaks need tõmmata kokku nii, et asjad oleks sisemiselt rohkem seotud ja tekitada sisemisi seoseid ja sünergiat. Sellega olen ma tegelenud süstemaatiliselt ja kogu aeg. Tihti on need ka puhtmajanduslikud asjad ja neid pole konkreetselt mõtet nimetada, aga oleme mõned asjad ära lõpetanud, mõned ümber korraldanud kohtades, kus saab kokku hoida või oma sisemist ressurssi rakendada. Küllalt palju tehti ära ka eelmise juhataja
Margarita Koroli ajal.
Kolm järgmist asja, mis kiiresti vaja teha?
Ma võin ka rohkem nimetada kui kolm, aga sel aastal läheb renoveerimisele Kassari ekspositsioonimaja. Uuendame küttesüsteemi, viime sisse vee ja kanalisatsiooni – moderniseerime seda maja natuke ja teeme mugavamaks. Loomulikult järgneb sellele väljapaneku uuendamine. Järjekorras on Tobiase majamuuseum. Vahendeid selleks praegu ei ole, aga ka sealset väljapanekut on vaja uuendada ja huvitavaks teha. Järgmine ja väga suur asi, praegu muuseumi jaoks kõige tähtsam, on korralik, moodne hoidla – see on väga vajalik. Muuseum on mäluasutus ja see tähendab, et me peame hoidma seda mälu materiaalsel kujul.
48 aastast jooksul, mil Hiiumaa muuseum tegutsenud, on muuseumi juhid alates Volli Mäeumbaiast, Helgi Põllo ja Urmas Selirannani välja, teinud suurepärast tööd selleks, et muuseumikogudesse hoiule tuua meie pärand. Praegu on see varandus hoiul väga erinevates ruumides. Meil on aga vaja säilivuse garantiid ja nõuetele vastavust aastakümneteks – just selleks on vajalik korralik hoidla. Kuna Hiiu, Käina ja Emmaste vald on asutajad, pluss riik kultuuriministeeriumi näol, tunnetan väga tugevat poliitilist huvi sellise hoidla rajamiseks. Vähemasti Käina ja Hiiu vallavanem on väga seda toetanud. Ma ei välista, et see hoidla tuleb Käinasse, kuna seal pakutakse meile ruumivõimalusi, mida Kärdlas ja Emmastes ei pakuta. See oleks siis koht, kus kogu meie kultuuripärand on koos ja hoitud. Arvan, et see on paari järgmise aasta teema. Meie nõukogu on leidnud, et see võiks olla nn avafond, kuhu rahvas saaks seda varandust ka vaatama minna. Mul on leping sihtasutusega viieks aastaks ja selle aja jooksul tahaks hoidla valmis teha.
Muuseumi Pikas majas toimub kogu aeg midagi, kas ka filiaalides?
Kassari maja on suvel avatud, remont tuleb sisse sügisel. Tobiases hakkab teist suve tööle väga kiidetud giid Madis Salum. Muuseum on avatud kolmapäeval, neljapäeval, reedel ja laupäeval. Lisaks kavandame seal ühekordseid ettevõtmisi, et majamuuseumi elavdada – mõned kontserdid, meistriklassid teemal “Kunst ja muuusika”. Madis Salum kirjutas ühe väikese näidendi, aga seda me veel lavastada ei plaani. Mihkli talumuuseumis on töötaja suvel kohal ja tutvustab elu-olu. Praegu ei jätku enamaks ei jõudu ega vahendeid. Kroogi talu mõte on pigem selle hoidmine. See on ju maja, kus aeg jäi seisma – kui sa sinna sisse lähed, näed nõukogudeaegset interjööri, mil on seoseid ka varasema ajaga. Selle maja väärtus iga aastaga kasvab ja võib-olla 50 aasta pärast on see kohe midagi väga väärtuslikku. Me lihtsalt peame tagama, et kõik säilib.
Kas teete koostööd teiste Hiiumaa muuseumitega?
Kindlasti on seda varemgi tehtud, aga hakkasime sellega just uuesti pihta. Tahame teha ühisteavitamist, et oleksime koos nähtavad. Meil on ju militaarmuuseum, Sõru, Soera ja Kärdla nukumuuseum, lähitulevikus ka Suuremõisa mõisakompleks ja siis meie koos oma filiaalidega. Kõik kokku moodustame juba päris suure võrgustiku ja terviku, mis silmnähtavalt eristub. Kuna järgmine aasta on merekultuuri aasta, on ka selle teemaga seotult meil juba päris palju näidata: Sõru meremuuseum, MTÜ Hiiumaa Meremuuseum kollektsioon Suursadamas, lisaks halulaev ja lestalaev, mille ehitust veavad Ain Tähiste ja kompanii. Lisaks meie fondid ja varad, mis on merega seotud – järgmisel aastal tahaksime näidata, et Hiiumaa on üks tõsine mereriik.
On muuseum sihtasutusena jätkusuutlik?
Usun, et saame muuseumi sihtasutusena jätkusuutlikuks, kuigi kahtlusi on alati kui riigimuuseum riigi küljest lahti seotakse. Minu meelest on ministeerium teinud seda väga mõistlikult, säilitanud finantseerimise ja kontrolli, ühtlasi andnud suurema tegutsemisvabaduse. Meie kuueliikmeline nõukogu eesotsas Dan Lukasega on väga hea ja kompetentne. Eriti on mul kasu, sest mõnest asjast ei tea ma veel mitte midagi, kahest nõukogu liikmest, kellest üks on kultuuri- ja teine rahandusministeeriumist. Nemad teavad riigipoolseid nõudeid. Mina ise olen nii pikalt olnud vabakutseline, et riigi süsteemi nii väga ei tea ja juhtub, et pean mõnda asja ebaoluliseks. Siis nad ütlevad mulle, et ei-ei, see on ikka väga tähtis. Selles mõttes on nõukogu mulle heaks toeks.
Kas sihtasutuse asutanud omavalitsused panevad muuseumi oma raha ka sisse?
Ma ei plaanigi minna valdade käest väikseid rahasid küsima, et andke nüüd selleks või tolleks, meil on vaja. Olen veendunud, et sihtasutus kui isemajandav organisatsioon peab ise hakkama saama. Aga ma lähen kindlasti küsima suuri rahasid siis, kui me hoidlat ehitama hakkame. Siis on vaja panust suure projekti omafinantseeringuks. Siis peaksid vallad selleks valmis olema. Seda ma väga loodan.
Küsis HARDA ROOSNA
