Tiina Koit Kui ikka rõhutatakse, et oluline pole kvantiteet, vaid kvaliteet, siis seekord lõid hiidlased mõlemaga. Tantsupõrandal keerutas 15 paari rahvatantsijaid ning pealtvaatajate poolt telliti ka privaatetendus.
Sõle Segajad, lühidalt Segajad – või ka Segased, nagu omakeskis või sõprade seas kutsuda võib – sattusid Kihnu saatuse tahtel. Detsembrikuus esineti Paikuse kultuurimajas, kus tantsijatele mängis saateks ansambel Hark. Selle liige Egert Pull pani hiidlastele n-ö silma peale ja saatis peagi kutse.
“Mere pidu” oli veidi üle kahe aasta tegutsenud rühma jaoks väljakutse. Esmakordselt tuli lava üksinda täita nii, et katkematult kulgeks pooletunnine tantsuetendus. “Kava oli meil mitmekesine. Tantsisime kogu rühmaga korraga, oli soolotants, siis mehed eraldi ja naised eraldi,” selgitas rühma eestvedaja Liina Lepamaa, kes tundis suurimat rõõmu, et Kihnu sõideti koguni 15 paariga, lisaks juhendaja.
Esinemise järel palusid Kihnu sadamas peatunud jahi Riin liikmed, et üks paar Sõle segajate seast neile eraldi esineks. Jahi pardal!
Sooloetendus jahi pardal
Äsja soolotantsuga üles astunud Tiina Koit ja Rait Ots võtsid väljakutse vastu ja näitasid jaht Riinu vööril korralikke tantsupoognaid. Kel huvi, leiab video jahi kodulehelt.
Veesõidukid olid reisil niisamagi aktuaalne teema. Nii oleks reis vaat et katki jäänud, kui selgus, et kõik piletid pühapäevaks Kihnust Munalaidu on välja müüdud. Ja mitte autopiletid, nagu ehk hiidlane loogiliseks peab. Aga reisijapiletid, millele Kihnu Virve pardale pääsemiseks piirang seatud on. Õnneks organiseeriti “Mere peo” korraldajate initsiatiivil lisareisid.
Kui merel seab reisijate arvule piirangu päästevestide arv alusel, siis maismaal pigem vaba ruumi olemasolu. “Omaette elamus oli taas kord sõita veoautokastis,” kirjeldas Anu Saar asjaolu, et segajatele saadeti taksona vastu veoauto, mille kastis siis ööbimiskohta sõideti. Meelde jäigi kohalik transport, nii taksod, mis enamjaolt veoautokujulised, kui erivärvilised ja -kujulised väikeautod, rattad ja mootorrattad.
Kadi Post kinnitas sama – just liiklusvahendid jäid silma. Samas tõi ta välja, et veidi hirmutas asjaolu kui vabalt napsutanud peaga saarel ringi sõideti.
Kultuur au sees
Silma ja kõrva torkas kohaliku kultuuri au sees hoidmine. “Rõõm oli kuulda kohalikku keelt, mis kohati arusaamatuks jäi,” ütles tantsija Maiu Toomemäe, kes sai selgeks sõnade “kört” ja “troi” tähenduse.
Körte oli saarel palju näha. Naised kandsid neid nii mootorrattaga kui rattaga sõites, aga ka muude toimetuste juures. Anneli Viidasele hakkas silma, et “neid hoitakse südamega ja kantakse uhkusega ning rahvamustris seelik oli isegi sülelastel seljas”. Heli Tuisk lisas, et tema märkas vahvaid rahvusseelikutes piigasid, kes kakerdasid rannakividel ja pidu nautisid.
Loomulikult ei jätnud kohalikud võimalust kasutamata ja tutvustasid külalistele saarega seonduvat nii kuis said. Nii leidus peoalal lisaks rahvariietele ka kohalikku toitu. Ja mis muud Kihnuga ikka seostub kui hülgeliha – seda pakuti lausa mitmel moel.
“Pigistasin aga silmad kinni ja neelasin alla,” meenutas Tambet Toomemäe esmast maitseelamust. “See hülgeliha on üks igavesti sant asi, ei tea, kuidas nad seda küll igapäevaselt tarvitavad,” ei osanud ta pakutust suurt arvata.
Hergo Tasuja,
Sõle Segajad tantsija
