Tiia Korv Tookord oli meil privileeg osaleda kooliteatrite keskastme riigifestivalil Kohtla-Järvel lavalooga “Väike Illimar”. Läksime esimese laevaga, mis oli pooltühi, aga vist kõik meie saare politseinikud istusid reisijatesalongis tõsiste nägudega ja ilmselt pidasid nõu. Ees oli vaid teadmatus. Peale pikka sõitu jõudsime Kohtla-Nõmme rahvamajja, ööbimispaika. Oli päikesepaisteline ilm. Maja välistrepil oli surnud rästik… Eemalt, vanast päevinäinud autost, kus istusid noored mehed, kostis naeru. Ilmselt oli laste kiljumist kuuldes eesmärk saavutatud ja kohe kadus ka sõiduk “kangelastega”.
Meil soovitati kultuurimajas püsida ja välja minna võisime äärmisel vajadusel. Kogu grupiga bussi – nii meie poereiski käidud sai. Paljude kaupluste vaateaknad olid vineeriplaatidega kinni löödud ja klaasikilde polnud jõutud veel koristada. Jõhvi kontserdimajal oli puruks visatud suur klaasist seinapaneel – pidi see vast suur jõud olema.
Neid seiku meenutasime bussijuht Are Lehteriga, sest tänased “seitsmendikud” ei teadnud sellest ajast midagi, olid nad ju tollal kolme-neljaaastased. Vaatamata kõigele oli toonane festival suurepärane põnevate lavalugude poolest.
21.–22. aprillil toimuski põhikooli kooliteatrite riigifestival taas Jõhvis ja kümme aastat hiljem olime jällegi teel Ida-Virumaale. Kärdla kooliteatrite päeval oli meil väga hea meel, et žürii meie lavastuse “Kõnelused” otsustas edasi vabariiklikule festivalile saata – lapsed olid lausa “sillas”!
Autoriks õpetaja
“Kõneluste” autor on Maia Punak, kes Põlvamaal õpetajaametit peab ja kooliaega draamaõpetusega rikastab. Looks ainest leidis ta kirjanditest ja nii sündiski näidend laste muredest. Kelle ema või isa teenis välismaal “kõva pappi”; kelle elu purunes peale vanemate lahutust; kelle peres lõppes raha peale palgapäeva ja hinge seeshoidmiseks jätkus seda vaid leiva ja räimede tarvis; kaksikutest vargapoisid aga viisid saadud kraami kokkuostja Koljale selleks, et söögiraha saada, sest nende isa oli kogu aeg “tsüklis” ja vennakesed elasid pikanäpumeheelu… Ühesõnaga, vaatajate ees oli elu pahupool, mis algas vanemate valikutest, kus laps polnud kõige kallim…
Muutsime lugu nii, et Morpheuse tegelaskuju, poiss arvuti taga ja katkine puu said loo lõpuks terveks ning Edvard Griegi “Peer Gynt” “Hommikumuusika”” helide saatel lõppes kõik hästi.
Saal oli hiirvaikne ja loo lõppedes soovis nii mõnigi laps, et nende vanemad seda näeksid.
Maia Punakuga olime kunagi koos näiteringi lastega suvises teatrilaagris Karepal. Tema grupis oli üks väike heledapäine Gavroche`i käitumisega poiss, kellest sai Hardi tegelaskuju prototüüp, kes kandis sama nime.
Ilus, realistlik lugu tõi kirjutajale sotsiaalseid probleeme käsitleva algupärase dramaturgia preemia.
Peale “Kõnelusi” tuli meie juurde ERRi reporter ja soovis meie truppi intervjueerida, sest lavastus läks talle vägagi korda. Oli huvitav kaamerate ees kahekümne aasta taguseid ja praeguseid probleeme lahti mõtestada. 6. klassi õpilasel Eduard Transtokil oli nii mõndagi asjakohast südamelt öelda. Juttu oleks jätkunud ka kauemaks, aga uudistesaadetesse ju palju ei mahu.
Lava oleks vaja
Rakvere teatri näitleja Anneli Rahkema, teatrikriitik Rait Avestik ja harrastusteatrite liidu juht Kristiina Oomer analüüsisid nähtud teatritükke. Mõnda stseeni vaatasime ka teise nurga alt ja mõnega olime väga rahul.
Jõhvi kontserdimaja suurel, 15 meetri laiusel ja kammersaali pisut väiksemal laval nägimegi kahel festivalipäeval eriilmelisi lugusid. Oli ärevust, rambipalavikku, kohmetust hiiglasliku esinemisavaruse ees. Suure lavaga harjunud lastel oli vast kergem. Leidsime, et koolis peaks ikkagi lava olema, kasvõi tibatilluke.
Meile meeldisid Jõgevamaa ja Valga noored. Kustumatu mulje jättis Narva noorte teater-stuudio 16. Komnata etendus, Maurice Maeterlincki “Sinilind” Vitali Katuntsevi lavastatuna.
Seda Nobeli laureaadi võluvat ja kaunist muinasjuttu, mis kunagi on lastele kirjutatud, võiksime ikka ja jälle lugeda. “Kõik maailma tarkused võib lapsele silmapilgu jooksul ette kanda, aga kogu meie elu pole küllalt pikk, et aidata meil neid mõista, sest see oma kogemus on meie ainus valgus.” Ja ikka on vene lavatükkides seda sära ja jõudu, mida õppida ei saa, sest selle on Looja kaasa andnud ja see on šarm, mida kas on või ei ole! Võtan mütsi maha ja kummardan sügavalt tänutundest trupi ja lavastaja ees. Vot eta teatr!
Enne teeleasumist vaatasime kontserdisaali fuajees näitust Heino Elleri 130. sünniaastapäevaks, mis oli 7. märtsil ning tegime pilti Virumaa suurmehe Kaljo Kiisa pronksskulptuuri juures.
Tiia Korv
Käina kooliteatri
juhendaja
