Tapio Vares Armeni pole millegipärast üldse turistlik nagu Spili. On selline rahulik, natuke ligadi-logadi asula. Kohe selle servast algab keskkond, mis nägi õige kodune välja. Õunapuud õitsesid, leidus haritud lapikesi kartuli ja sibulaga, kanad siblisid ringi. Üks jaanalind oli muuseas ka, valvas oma kaht hiidmuna ja jõllitas meid ähvardavalt. Õnneks traattara tagant.
Tasandiku niitusid ääristasid laiad tammekroonid. Harva olid need karvased tammed, peamiselt soomustammed (Quercus macrolepis). Puud lõid puisniidulikke maastikke või suisa tammikuid. Ühes teeveere tammikus kasvas viirpuid ja luuderohtu, rohus käpalisi. Ka kilpjalgu jagus ja leidus paar punti harilikku naistesõnajalga. Viimane on meie metsade tavalisim sõna-
jalg, ent Kreetal haruldus. Siin-seal paistis ka laiuvaid küpresse ja õlipuid, ent üldjoones levisid kaugusse välja üha soomustammikud.
Täiesti parasvöötmelik vaade. Ja seda siin kaugel lõunas kõigest 300–400 m kõrgusel merepinnast. Kreeta on üks veider saar, sest siin puudub puude kõrgusvööndilisus – et esmalt all oleks vahemereline igihaljas lehtmets, siis heitlehine, lõpuks üleval paari tuhande meetri kõrgusel okasmetsad. Kreetal on asjad täiesti segamini. Heitlehised tammed kasvavad madalal segamini õlipuudega, igihaljad värvitammed ja soojalembesed küpressid tungivad aga lausa 1300 m üle merepinna, küpressid veelgi kõrgemale, puude ülemise kasvupiirini.
Arvatakse, et karvane ja soomustamm on minoslaste poolt muiste siia sisse toodud. Nad olevat olnud suured sealihasõbrad ja muidugi on heitlehiste tammede suured tõrud suurepärane sigade nuumtoit. Hiljem need tammed metsistusid ja on nüüd vallutanud kunagised nisupõllud.
Jah, Armeni kant oli hinge-
kosutavalt metsaroheline. Terve org haljendas, taamal kummusid madalad rohelised harjad, kaetud niitude või põldudega. Miskipärast tuli Mulgimaa meelde.
Ka teisel pool Kastellose küla jätkusid soomustammemaastikud. Vahemerelisust lisasid valgeis ja lillades õites kiviroosikud ja 2–3 meetrit kõrged kollased sarikõielised feerulad. Eripära tõid kuni
3 meetrit kõrged pruunikad eerikapõõsad. Küllap Erica manipuliflora. Nad täitsid lausaliselt kaugeid nõlvu, luues pettepilte kanarbiku-nõmmedest. Ning üha ja jälle leidus kilpjalga – täpselt sedasama, meie tavalist “ühel jalal” seisvat sõnajalga. Ta kasvas massiliselt õlipuuistandustes ja see oli tõeliselt veider kooslus.
Armeni piirkond oleks mõistagi vajanud pikemalt-laiemalt ringikäimist, ent Kreeta on ju suur saar ja pidime veel paljudesse uutesse paikadesse jõudma.
