TAPIO VARES
„Merel on ka teine kallas“. Sellise pealkirja panin 2012. aastal Hiiu Lehes ilmunud Soome reisikirjale. See oli toona üldse mu elu esimene sõit põhjanaabrite maale.
Vahepeal on möödunud kümme aastat. Reisid viisid vanamoodi ikka rohkem lõunakaarde. Siiski kolme aasta eest paar korda loodesse kah. Aga Ahvenamaa pole päris õige Soome, selline rootsikeelne pooliseseisva riigi laadne piirkond. Igatahes oli nüüd küll viimane aeg tutvust mandri-Soomega värskendada. Tõsi, ega päevakruiisiga palju jõua. Kuid kaks Helsingi botaanikaaeda vähemasti siiski.
Oli sajune septembrihommik. Suur laev ja põhjalik mugimine rootsi lauas. Sekka tekile ikka kah. Jah, tõesti, merel on teine kallas. Palju lähemal kui arvanuks. Veel paistis kauguses mahajäänud Eesti hoonetäppe, kui eespool kumas juba mingisugune viirg, Soome rannik, mis muud. Eks kõrgelt laevalaelt näeb kaugemale silmapiiri taha, aga ikkagi kuidagi uskumatu tundus see kahe kalda korraga nägemine. Mõne aja pärast eristas silm graniitseid kaljuskääre. Ehk kaljulaide, kui nii võib öelda. Ikka kuidagi täitsa välismaa. Eesti poolel on ju küll kah samasugune aluskord olemas, paraku sügavale settekivimite alla mattunud, allpool merepinda pealekauba. Tõsi, ainsana tõuseb graniit üle merepinna meil Hiiumaal, Palukülas, meteoriidikraatri kõrgeima nukina. Tervelt viie meetri jagu. Peal lasub paarkümmend meetrit lubjakive.
Meenub, et kunagi rääkis Rein Einasto mulle oma visioonist. Et võiks seal Palukülas teha ühe avamuse. Murda paekivid mingis lõigus ära, tuues graniitkaljupinna päevavalgele. Põnev unistus, aga unistuseks see muidugi jääbki. Graniitse aluskorra nägemiseks on märksa lihtsam üle mere Soome seilata. Mööda libisesid hallid ja ruskelaigulised saarekeste kivirannad. Enne kohale jõudmist suurem metsaga kaetud saar – Pihlajasaari. Mändide seas juba kased kollendasid seal, hõõgusid oranžpunased „ambrapuud“. Küllap vahtrad. Saare põhjaserva ääristab Soome mõistes harukordne liivaplaaž. Lääneterminali ümbrus on üksainus suur ehitustanner. Maad kasvatatakse siin mere arvelt juurde, kerkivad lõputud korrusmajad. Kontrast uue kivikõrbesarnase linna ja kõrval meres haljendavate metsaste saarte vahel on muljetavaldav.
Suundusime terminali naabrusse trammipeatusse. Kümne aasta eest oli ikka paras grungereis. Kõndisime toona Helsingis ringi jala ning telkisime metsikult Mustikamaa saarel. Ega nüüd sellise vihmase ilmaga mõistagi pikalt kondiaurul kablutama kutsunud, pealegi aega ju kah kõigest üksainus päev. Ning sedakorda olid mul oskajamad reisikaaslased. Helsingi ühiskaart automaati ning naksti kõigil kolmel kaheksaeurone päevapilet lunastatud.
Helsingi on kümne aasta jooksul muutunud. Kõva kinnisvaraarendus käib siingi, nagu Lääneterminali kandis näha, aga ka Mustikamaa naabruses. Vähemasti ei virutata siin üles mingeid kummalisi pilvelõhkujaid. Südalinn on muidugi endine. Vanim osa oma klassitsismis meenutas mulle sedakordagi Tartut. Tramm number seitse viis meid kesklinnast läbi põhjasuunda. Kumpulasse. Meie sihiks oli Kumpula arboreetum.
