Pulli pank on kogu Ida-Saaremaa kõige uhkem rannakalju. Nii meeldejääv on ta esmaavastus 2004. aasta vihmasevõitu augustis – ilusal rannamaanteel liikusid mühakate inimestega autod, ükski ei suvatsenud peatuda.
Nii kõmpisin tookord Triigi sadamast oma kakskümmend versta jutti ja Pulli pangale ma lõpuks ka jõudsin. Üllatusega leidsin, et üsna sellist kohta olin ma kunagi unes näinud. Nägin unes, et ilmvõimatu sündis ja leidsin Hiiumaalt siiski ühe korraliku rannakalju. Nüüd oli see tõelisuses mu ees, küll siiski Saaremaal.
Lainetavad kivikihtide kaared pangaserval, kivisegadik lainepiiril ja taamal madalal rannaneemikul üksik talu. Päike kiiskas kauguses Kõinastu valgel lubjarannal, Hiiumaa laidude pool rippus längus vihmalinikuid. Siis joonistasid päiksekiired taevast mereni püstkoja. Tagatipuks kaardus järgmisel varahommikul mere kohal kahekordne vikerkaar, mille üks ots maandus täpselt mu jalge ette ulatudes pangaservani…
Tänavune juulikuine Pulli pangal käik nii meeleolukas polnud. Olin sedakorda autoturist ja aega pikalt ei jagunud, sest varsti oli tarvis Triiki praamile jõuda. See selleks. Meeleolu rikkus hoopis vahepeal pangal asetleidnu. Ei, too siiasiginenud Saarte geopargi stend oli vägagi tervitatav. Põhjalik jutt siinsete kivimite kohta peal. Kribasin sealt paar fakti isegi päevikusse ümber. Pulli ehk Oiu pank on 430 meetrit pikk ja 3,5 meetrit kõrge. Settinud 426-428 miljoni aasta eest. Panga alaosa moodustub Jaani lademe dolomiidistunud merglitest. Hiljem kujunenud biohermid vajutasid oma raskusega allpool olevatesse, siis veel vaid osalt kivistunud karbonaatsetesse setetesse sügavad vaondid. Sestap ongi pangal need iseäralikud ülaserva kaljukaared.
Stendi taga aga paistis otse pangamännikussse ehitatav majajurakas ning pangaservapidi on üles löödud kõrge traatvõrkaed. Keegi oli selle peale vist tõsiselt närvi läinud, sest valendavast eramaa sildist oli “era” ära rebitud, jättes järele neutraalse “maa”.
Üritasin loodusele keskenduda, ent see lõputu traattara, mis pangaserva ees vaid kitsukesele jalgrajale ruumi jättis, mõjus tõsiselt häiriva moodustisena. Kui kõik kukuksid sedasi oma maavaldusi kõrgete taradega piirama, mis siis saaks? Pealegi kasvab siin männiku all läbipääsmatu lehtvõserik nii, et mingisugust tara poleks tõesti üldse vaja.
Panga idaosas on tekitatud niidetav hooviala, kiviplokkidele suvila peale ehitatud. Muidugi läksin sest hoovist läbi. Kui lai see kõigile avatud kallasrada õieti olema peab?
Igatahes meeleolu oli rikutud. Soomes tuubiti kõik merekaldad maju ja mökkisid täis, näib, et sama tahetakse nüüd vägisi teha ka Eesti randadel.
Kui keerasin selja tara poole ja seda ei näinud, oli siin muidugi endiselt ilus. Jalgrajal võrsusid seenlilled ja kodune, Hiiumaale iseloomulik tumepunane neiuvaip. Pangal kollendas koldrohtu, sekka mõni veripunase õisikuga. All pesi meri häälekalt-toimekalt rändrahnudest kaitsevalli. Olime just tulnud madalate randadega Abrukalt ja sestap mõjus see kõrge maaserv lausa võimsana. Pangarusu ilmestab mõni lehtpuu, nagu saar, vaher ja pooppuu. Tohutud dolomiitkärakad on alla murdunud, suurendades kaljujalami kividekaost veelgi.
Ronisin alla. Mäherdune sügav kulbas siin maapõue uuristub! On vaid aja küsimus, mil see pea kohal rippuv kaljukiht järele annab ja maha prantsatab. Samas kõrval eristus muust krobeline biohermikeha.
Keset kive lillatas õitseda põdrakanep. Too seostub muidu metsalankidega, ent Saaremaal kaunistab ta mitmel pool ka rannakaljujalameid.
Näe, nii tuttav vaade, täpselt nagu viieteistkümne aasta eest: pangaseina ja eraldunud lääpas kaljupangase vahelt paistmas talumaja madalal neemikul.
Lained laksusid vastu kive justkui aina tugevamini. Väinamere uhkeim rannik! Või ei, Muhu Püssina pank on ju ka päris äge. Rääkimata Kessulaiust. Võiks ju millalgi jälle ka Püssina pangal ära käia. Selle pealne vast ei ole veel maju ja traattarasid täis ehitatud?
