Suuremõisast pisut maad mööda Vilivalla suunas kulgevat teed on koht nimega Niidipeksi. Ehk siis niidupealne või midagi sinnakanti. Tegelikult sirgub seal uhke kõrge männimets, milles sekka üsna palju tammegi.
Nojah, tegelikult on suured tükid metsa siit maha võetud. Käisin viimati siin 2000. aastal, mil juhatuse peale leidsin üles umbkaudu kolm Põhja-Ameerikast pärit valget mändi, oli ka euroopa nulgu ja selle järelkasvu. Nüüd aga ei märka midagi sellist. Vast ei ole nad maha võetud ja seisavad siiski veel kuskil metsa sees? Lehisesalu teeveeres on igatahes ilusti püsti.
Tegelikult tulin ma pigem teisel põhjusel. Maaameti õhuülesvõttel paistis Suuremõisa jõe ääres hele ala. Kas jõelamminiit? Jõuan jõe ja tee ristumiskohta. Paraku ei mingit lammi. Hoopis jõe süvendusest kahele poole kuhjatud pinnas, kastik peal. Ka naabruse metsakraavid ei paku midagi erilist. Vaid üks lõpnud siga vedeleb jalus, ribid lagedale näritud.
Päris tühjade kätega ma siiski ei jää, sest tagasi Suuremõisa pool leian lepa-toominga padrikust toreda käärulise jõesängi. Siit voolas Suuremõisa jõgi enne läänepoolsesse sirgesse kraavi suunamist. Vana sängi servas on otse vees lepapunte, vanikuna roostikku, eriti palju veepiiri palistavat tarnapadrikut. Arvatavasti sale tarn. Lehed on osaliselt veel haljad ja ulatuvad üles tõstes rinna kõrguseni.
Vastaskalda jõekäärus kasvab rooniidul mõni paksus hallis samblikukasukas toomingas, taga metsas üksikuid tammesid. Niiöelda allavoolu minnes (tegelikult ei voola ses umbharus midagi) ikka jälle tarnapadrik, toomingaräga, vaarikarädi, sõnajalgu, rohelisi lugade luudasid ja kastevarremättaid. Maas vedeleb kobraste näritud kaski. Vastaskallast ilmestab suisa tammetukk.
Hilja tõusva päikese punakas helk värvib selle eraldatud jõemaastiku taga kerkivad männiladvad üürikeseks ajaks heledaks. Vaikus. Luiged. Järsku vihmatibade tilkumine.
Ukerdan kitsuksel tammil edasi. See koosneb puhtast ligelibedast savist. Ju siis ennist seal võsametsas nähtud paar kantis auku kunagised savivõtukohad olid.
Kõige muu tavalise seas jääb ses raagus lehtmetsas paaris kohas ette üht üsna silmapaistvat rohttaime. Kuni põlvekõrgused, varre otsas õhuline lehtedekimp – justkui tillukesed palmid. Pikkade risoomide tõttu kasvab ta laialdaselt, ent hõremuruselt. Pisipähikud mõne põisikuga on pikkade lehtede kaenlas väikse rao otsas.
Lehti lähedalt silmitsedes osutuvad need uduvalge viltja karvaga kaetuks. Tundub tegu olema karvase tarnaga (Carex hirta). Eestis on ta kõikjal sage, ent Hiiumaal üldiselt vaid ida- ja lõunaservas. Saare keskel ta puudub. Vähemalt levikukaarti uskudes. Aga võibolla teda lihtsalt ei vaevuta eriti tähele panema, et ah, üks heinarohi kõik? Sest näe, paar nädalat hiljem leian Nõmba ja Loja vahel metsatee servas jällegi imelikke õhulisi karvaste lehtede-vartega taimi. Küllap needki on karvased tarnad. Paraku pole seal viljavarsi näha, mis liigi määrangut lõplikult kinnitaks.
Karvane tarn võiks oma õhulise-graatsilise välisilme tõttu isegi ehk kõrrelisteaias ilutaimeks olla. Paraku on ta oma pikkrisoomse levikuviisi tõttu vist liiga kiiresti laiali vohav ja seega muutub pigem tüütuks umbrohuks.
