Helje Kaptein Sülluste metsaküla
Sülluste oli ka väike metsaküla Hüti–Käina maantee ääres. Arvatakse, et asustus tekkis sinna Hüti klaasikoja tegutsemise ajal. Oli ju siis vaja puiduvarujaid, tuhakogujaid ja teisi abitööde tegijaid. Täpseid andmeid küla esmamainimise kohta pole käepärast, aga kirikukirjades on juba 1730ndatel mainitud kohta Sillokese ja tehtud vastavad kanded.(22. juuli 1733…Süllokeste Hindrich mit….. Käät).
Nime kohta arvatakse, see on tekkinud silla või purde asukoha tõttu. Läbi aegade on seal vesi idapoolsetest metsadest voolanud läände, ka tänapäeval on tee all truup.
1850ndatel oli seal Silloste küla kolme taluga: Jagu Andruse, Tõnnise ja Uuepõlluotsa.
Ümberringi Laudnöme mets, Tondi kopel, Lauritspä mets, Pauna selg, Nurga raba ja suurem Leigri soo. Süllustes elasid Napi külast pärit Nappid, Heigi külast tulnud Eikid, Hütist Küttimid. Hiljem vahetusid, õigemini tulid koduväid, Jaagule Mäeltsemees Sildest, Tõnnisele Mäeumbaaed Käinast.
1930ndatel oli Süllustes ikka kolm talu, nüüd olid need Jaagu A258, Tõnismäe A257 ja Uuepõllu otsa A259.
Küla ümbritseb riigimets. Ka on Süllustes omapärane mullastik. Kui ümberringi on mandrijää vedanud maastiku triibuliseks ning seljandikud vahelduvad padudega, siis Süllustes on maastik rahulikum ja pinnas segatud kruusaga. Metsamehed kasvatasid kõik oma kartulid ja juurviljad Süllustes – maapind sobis selleks ideaalselt.
Ka Sülluste kruus leidis aktiivset kasutamist maanteede ehitusel ja silumisel. Kaevandati seda 1945–49aastatel käsitsi ja veeti hobustega igale talule määratud lõigule ja normi kohaselt Kõrgessaare–
Käina maanteele. Tihti asus määratud lõik mitu kilomeetrit kruusaaugust eemal. Teetöölised rääkisid 1950ndail, et Süllustes oli esimene sõjajärgne uue teelõigu ehitus Hiiumaal. Vajaduse tingis üks soine koht teel, kus metsaveoautod olid tihti hädas. See lõik on praegugi märgatav kui Tihu tee otsast vaadata Käina poole, sirge, u 0,5 km pikkune lõik. Seda teelõiku ehitati täielikult käsitsi, labidatega ja kruus veeti kohale hobuvankritel. Päris lõppviimistluseks olevat Pühalepa vallast laenatud teerull.
Tööstusküla Sülluste
Sülluste on olnud ka tööstusküla. 1920ndate lõpul töötas seal saeveski, mis andis tööd paarikümnele inimesele. Fotodel on näha saeveski töötajad. “Tossu” eemaldamiseks oli saeveskil küllaltki kõrge korsten. Millal saeveski töö lõpetas, pole teada, küll olid veel 1950ndate lõpul maantee ja Jaagu talu hoonete vahel rohuga kaetud kühmud – kunagised saepuruhunnikud.
Ja millised marja- ja seenerikkad metsad olid ümber Sülluste. Kärdla sõjaväelased käisid siin omale toidulisa korjamas. Muidugi oli siis ka palju väiksemaid metsapõlenguid ja valvetöötajad olid häirevalmis nii ööl kui päeval. Eriti head mustikapaigad olid läbi Uuepõllu õue minnes Lauritspä metsas. Ja lastele pakkus lahke Uuepõllu vanaema alati midagi suupärast.
Peale sõda oli Süllustes viis kooliealist last – Uuepõllu Arno, Jaagu Ants (ka Ats) ja Tõnismäe Hilja, Valja ja Ilmar. Hilja ja Ilmar olid head lõõtspillimängijad nagu nende isagi. Koolis käisid Sülluste lapsed Puskil, Valja mingi aeg ka Lauka koolis.
Mäletan seika 6. klassi geograafiatunnist kui sõjaveteranist komparteilane-õpetaja küsis Valjalt Ameerika looduse kohta, millised mäed ja veed jne. Valjal ei tulnud kõige sujuvamalt Kordiljeeride mäeaheliku väljaütlemine. Õpetaja ütles mõnitava irvega, et tüdrukul on mäestiku asemel peas “kavaljeerid”. Muidugi oli siis poisikestel pikka aega aasida – kas kavalerid või Kordiljeerid?
Ants sai koos vanaemaga 1949. aastal prii küüdi Siberisse, kuhu ema juba 1945. aastal ette oli saadetud. Vanaema ja ema jõudsid tagasi Eestimaa mulda, Ants olevat viimse puhkepaiga seal leidnud.
Sülluste elanike sõjaaegsetest katsumustest saab lugeda ka Leigri külas sündinud-kasvanud mehe Lembit Nappi käsikirjalistest mälestustest “Ümber naba”.
“Viljastava sotsialismi” tingimustes õdus metsaküla lagunes-tühjenes. Nooremad otsisid tööd-teenistust kaugemal, vanurid lõpetasid oma maised rännakud. Viimane suits Süllustes tõusis taeva poole 60ndatel, kui metskond ehitas uue valvekordoni. Kümmekond aastat vast oli, siis tuli kampaania asuda keskustesse. Süllustes puudus elektrivõrk. Palkmaja demonteeriti ja viidi Viskoosa asulasse. Tõenäoliselt on see veel praegugi kellegi koduks.
Nägin silmanurgast, et mu liialt sügavutiminek läheb igavaks, paar prouat kuulasid viisakusest usinasti. Küsisid vahele, kas ma neid marja- ja seenekohti tänapäeval ka üles leian? Lubasin järgmisel sügisel teejuhiks minna – kui jalg veel tatsub.
Emo Mei “Kõrgla”
Oma n-ö leivanumbri jätsin viimaseks. Küsisin, kas keegi on lugenud romaani “Kõrgla I-II”, mille autori neiupõlvenimi Emilie Sülluste?
Küsimus tabas märki ja kõik tundsid huvi, mis raamat see selline on.
Raamatu autori kirjanikunimi on Emo Mei, kodanikuna Emilie Meipoom, neiuna Sülluste. Tema ema oli pärit Paope külast, isa Pühalepa vallast, sealt ka perenimi Sülluste. Emilie elas Vabadussõja ajal vanavanemate juures Paopel ja õppis Puski koolis. Sellest jutustab ka selleaegset küla- ja koolielu käsitlev kaheosaline romaan, mis autori poolt kirja pandud juba küpses eas, 1960ndatel Kanadas Torontos. Sinna jõudis autor viimase sõja järel läbi Rootsi.
Emo Meilt (1905–1992) on ilmunud vähemalt kuus teost, aga otseselt Hiiumaaga on seotud neist “Ingli saatus” ja “Kõrgla I ja II “. Ütlen ausalt – mulle Kõrglaga seotud elu-olu väga meeldis. Julgen tunnistada, et peale Tammsaare ja Lutsu pole ma Eesti kirjanikest kedagi korduvalt lugenud. Ja nüüd siis Emo Mei sai selle au osaliseks. “Kõrgla” – hea raamat.
Lõpp hea
Hommik on ikka õhtust targem. Ja nii seekordki. Pärast hommikukohvi oli Taavi valmis mind ära viskama. Ilm ilus, tänudega hüvastijätt ja läksime. Tee peal ütles ta veel, et võtab kõik süü oma kaela, kui mul kodus pahandusi tuleb. Muigasin ja vastasin, et olgu nende lubadustega ettevaatlikum, pannakse korstnat ja lõõre puhastama – sibitöö tegin kevadel ise ära.
Kodus pikka juttu ei olnud ja Taavi juuresolekul sain “kaks toimkonda väljaspool järjekorda”! Hea, et niigi läks. Lõpp hea – kõik hea.
Endel Juursalu
