Tapio Vares Ja sügis tuli. Vääramatult nagu igal aastal. Juba tekib küsimus, milline võib tulla eelseisev talv? Mõni hirmutab koleda pakasega, aga ei tea seda täpselt ette keegi. Vanarahvas ennustas pihlakaviljade rohkuse järgi kui mitte just karmi, siis lumerohket talve. Kuid pihlakad on seeaasta täitsa tühjad. Tegelikult on see jama lugu, sest pihlakakoid kolisid toidupuudusel õunapuudele ümber. Sellepärast läks tänavune ülirikkalik õunasaak peaaegu täielikult lörri. Õunad on peeni ussikäike tihedalt täis, varisesid enamuses maha ja ei säärased kaua säili. Kuid viinamarjad küpsesid tänavu ülimagusad.
Kõiges selles looduse talve poole tüürimises pakuvad ajutistki lohutust õied. Kui sügislillede (Colchicum) õitsemine läbi sai, jõudis aeg krookuste kätte. Just jah, mitte kõik krookused ei õitse kevadel, vaid mõni veidrik sootuks sügisel. Kusjuuures maapinnale ilmub vaid õis, lehed kasvavad alles kevadel. Nii ei oskagi öelda, kas neil on oktoobris juba kevad või siis ikkagi mitte.
Meil kaks vastupidavamat sügisel õitsevat krookust on Krimmist, Kaukaasiast, Türgist ja Kreekast pärit kaunis krookus (Crocus speciosus) ja vaid Loode-Türgis, Bulgaarias, Makedoonias ja Põhja-Kreekas esinev ilus krookus (Crocus pulchellus). Viimasest on saanud mu sügiste lemmik. Tõsi, Crocus speciosus on natukese suuremakasvulisem, tugevamat sinist värvi ja paar klooni venitavad õitseaja suisa novembri külmadeni välja. Kuid millegipärast nad murus eriti paljuneda ei taha, ilmutades vaid üksikuid õisi. Vaid kiviktaimlas on õisi pundis rohkem.
Seevastu Crocus pulchellus tunneb end murus väga hästi. Imestasin, et kuidas nad seal talviti ajuti liigniiskes kohas ikka nii ilusasti edenevad? Väidetavalt aga looduses see liik kasvabki niisketel niitudel. Erinevalt kaunist krookusest paljuneb tema arvatavasti üsna hästi seemnetega. Tänavu olin tunnistajaks, kuis mesilased pressisid suures himus end lausa kroonlehtede vahelt kinnisesse õide sisse. Teise liigi juures pole ma säärast tungi täheldanud.
Eriti meeldivad Crocus pulchellused mulle nende eripärase õievärvi tõttu. Selline helepiimjas, kumavalt õrnsinine. Justkui pleekinud taeva killud oleks kollendavate valgepöökide jalamile, langenud pruunide sarapuulehtede sekka, maha kukkunud. Kole ilutsevalt kõlab, aga tõesti: ainulaadne on nende värv!
