Soonlepa on üks omaette koht. Sealt ei sõideta läbi ning Soonleppa saab ainult minna ja sealt tuldud teed tagasi keerata.
Ja justkui oleks sellest veel vähe, on jälgede segamiseks Soonlepa-nimeline bussipeatus viidud ära metsa taha Sarve kaasikusse. Soonlepa teeotsa peatus kannab aga nime Panneli – vastasmaja perekonnanime järgi.
Soonleppa polnud ma sattunud iidamast-aadamast. Oli viimane kord suisa möödunud sajandil!? Mõisasüdame varemetest oli mulle hoopis enam mällu sööbinud üks teeveere vana tammekräss. Nüüd mõtlesin, et peaks ta üle vaatama.
Enne kasutasin aga moodsat vahendit: “Kollase mehikese” ehk siis Google street view abi. “Kollane mehike” on Soonlepas käinud 2011. a juunis. Ekraanilt vaatas vastu hele avar maastik, teeveere varemed ning rässakad tammed ja rikkalik lehtpuuvõsa, mis pigem meenutasid Vahemeremaade loodust.
9. jaanuari soojal niiskel hommikul jõudsin kohale ka päriselt. Vaevu hakkas valgenema. Hele kruusatee kulges läbi männikute, siin-seal kasvas kaski. Ohjah, jälle need kased. Peale jääaega olid toonases karmis kliimas esimesed Eesti aladele jõudnud puud männid ja kased. Käies Hiiumaal ringi ja nähes peamiselt vaid mände ja kaski, tekib tundmus, nagu oleksime taas jõudmas uue jääaja künnisele. Miks küll on laialehiseid salusid säilinud nii vähe?
Kuid siis võttis järgmise kurvi taga, nagu tellimise peale, mind vastu sootuks teine maailm: väike laialehiste puude salu. Peamiselt rässakate pärnade pundid, mõni tamm, veidi jalakat, üks vaher. Punerdavad vereva kontpuu vitsad teatasid, et olin jõudnud üle selle liigi levila põhjapiiri. Maapinnal rohetas sinilillelehti. Ühel pool haljas männik, teisal kadakane pruun rohumaa.
Edasi tuli teeveere kadastiku-lodjapuu-kibuvitsa ribas rässakaid laiuvaid vaevu 10 m kõrgeid tammesid lausa katkendliku reana. Ilmselge märk sellest, et tegu on mõisaaegse allee jäänukiga ja vanad tammed on andnud seal hulgi järglasi.
Edasi jõudis tee lagedale, palistatuna kadastikust, mida rikastavad õunapuud ja türnpuud ning kevadiselt säravheledais urbes pajupõõsad. Taamal paistis killuke merd ja Sarve lääneranna männimetsariba. Saaremaa tunne kippus kallale. Seal on selliseid kadakalisi metsistuvaid kultuurmaid lausa lõputult. Ja eks taolisi mõisasüdameidki ole rohkem. Õigupoolest tundub Soonlepa mõisasüda Hiiumaal lausa ainulaadsena. Turistid siia vist hordidena ei satu ja üldse tundub ta natuke nagu äraunustatud moega. Inimesed siin siiski elavad. Ja moonakamaja on ilusasti korda tehtud, puha uued palgid seintes, vana puitu näikse olevat vähevõitu. Ju hoone siis vahepeal väga halvas seisus oli? Nojah, ega ma nüüd väga lähedalt kah uurinud, palju uut või vana palki seintes.
Kahju on vaadata 160aastaste kivihoonete lagunemist. Need on praegugi veel ilusad: hoolsalt pae- ja põllukiviga laotud seinad, valevast paest piidad, nurgad ja räästad. Müüre üritatakse siiski ilmastiku lagundava mõju eest kaitsta. Ainsana on vana telliskatuse säilitanud viinakelder. Mõisa peahoone ei ole säilinud.
Vanadele kivimüüridele lisaks paeluvad mind siingi allee lehtpuud. Magasiaida ja viinaköögi vahel laiutab teeveerel tammekrässe. Edasi kulgeb tee läbi lohu ja seal on tammed juba päris suured. Lisandub jalakaid. Vana harjumuse kohaselt uurisin maapinnal vedelevaid lehti lähemalt. Hmh, ühe puu alused lehed kippusid üpriski künnapuu moodi olema, siiski mitte täiesti. Võib-olla hübriid hariliku jalakaga?
Põikasin ka üle välja mere poole, kus mulle astus vastu läbimatu kadaka-türnpuu tihnik. Sammal säravrohetas vanal madalaks kulunud kiviaial. Kadastik oli täis noori elujõulisi tammesid ja jalakaid. Milline tore killuke Hanikatsi laiu loodust Hiiumaal! Leidsin paksus samblikus hõbetavate kadakaokste vahelt kitsukese läbipääsu, ent peagi tuli uus takistus: roostik. Nojah, mererand polnudki seekordse retke päevakavas.
Tagasi alleel. Tee viis üle künka. Siin asus vist kunagi mõisa peahoone? Lisaks jalakatele leidus siin saari ja vahtraid. All rohumaade keskel haljendas mõni kadakane põllusaar, üksikute raagus jalakasiluettidega keskel kroonimas.
Siis kulges külatee piki rändkivist nõlva. Nüüd ilmusid mängu sarapuud. Sarapuuvõserikust kerkis lai tammepuu, jalakaid, üks pärn, noori saari, pihlakaid, türnpuid… Jah, tore liigirikas atlantiline lehtpuuvõserik, silm lausa puhkas sellel. Samas ei saanud hetkekski täielikult unustada Hiiumaa tõelist, põhjamaiselt karmi palet. Sest taamal, kõikjal ümberringi paistis mändide ja kaskede argisemast argisem metsamüür.
Vastu astus külamees. Küsisin, et kuidas on läbitav rada siit Soonlepast naaberkülla Valipele? Külamees mattis mu otsetee plaani jalamaid sügavale maapõhja maha. Et väga halb. Rada on kadakaid täis langenud ja metssead on üles tuhninud ja vesine on kah. “Nende oma kingadega sa küll läbi ei pääse!” teatas ta. Ma küll üritasin kobiseda, et pole need nii kingad midagi, justkui ikka saapa moodi, aga…
“Kui sa siit läbi pääseksid, satuksid Leo Tõnissoni maale,” seletas külamees. Olla teine huvitava jutuga vanahärra, päritolu kah märkimisväärne: kuulus Jaan Tõnisson oli tema vanaisa.
Nojah, nõnda ei jäänud mul muud üle kui ots ümber keerata ja ringiga tagasi kõmpida, Suuremõisa välja. Tänu sellele nägin nüüd juba täies valges uuesti toda pärnasalu, mis minu jaoks jäigi päeva parimaks leiuks. Meeltesse tekkis igatsus kevade järele selles pärnasalus. Kui sinililled õitsevad ja ehk laulab mõni metsvint või muu salulind, kindlasti trillerdavad kõrval heledat päikest täis kadastiku kohal põldlõokesed. Ja pärnadele ilmuvad esimesed salatõrnad lehealgmed.
Tjah, aga see aeg polegi ju enam nii väga kaugel? Saaks ainult va tüütu talv vahepeal üle elatud.
