Tapio Vares Kogu sellest suurest ilusate sõnajalgade perekonnast kasvab Euroopas kõigest üksainuke, kogu põhjaparasvöötmes leviv liik, tähk-roodjalg (Blechnum spicant). Avastatud on teda ka Eestist, väidetavalt kunagi Käsmu kandis.
1969. aastast pärineb tähk-roodjala herbaarleht, mille kogumise kohaks mingi Pühalepa kiviaed. Taime ennast seal hiljem ei leitud. Nüüdseks on üks, alles kahe aasta tagune leid olemas aga Võrumaa põhjaservast Kärgulast.
Igihaljas tähk-roodjalg on kasvutingimuste suhtes õige nõudlik – muld olgu niiske ja happeline, päikse eest kaitsku puude vari. Sajandi algul pidas mu koduses kiviktaimlas üks roodjala taim vastu viis aastat, kuniks 2006 hukkus. Arvatavalt toonase karmi paljaskülmatalve tõttu, aga eks liiga kuiv oli see koht ehk kah.
Hiljem hankisin uue taime. Istutasin ta metsaaeda, mõni aeg hiljem kolisin ümber metsakraavi varjukale pervele.
Tänavu juuni eelviimasel õhtupoolikul tegin enda jaoks põrutava avastuse: senisest kasvukohast mitusada meetrit kaugemal, otse metsatee rattaroopa äärel, haljendas pisike roodjalg! Olin seal tihti edasi-tagasi saalinud – kuidas ma teda alles nüüd silmasin?! Esmapilgul ei taibanud, kellega õigupoolest tegu. Justnagu kilpjala lehetükikesed oleks maha poetatud. Või nagu pisike kivi-imar. Kuid ei, pesueht tähk-roodjalg. Mõnusasti kuusiku vilus, teispool roobast naabriks lakklehed. Roodjala mulluste tumeroheliste lehtede kohale kasvasid nüüd uued helerohelised, kuni väikse sõrme pikkused lehed.
Kuidas sellesse taime siin suhtuda? Kindlasti peab tegu olema mu aiataime järglasega. Täiesti looduslik seega ehk mitte, pigem metsistunud? Kuid ikkagi on selline kaugele sattumine, idanemine ja edenemine väga tähelepanuväärne. Kahju vaid, et ta nii ohustatult rattaroopas kasvab. Piisab kunagi nt raskel metsaveotraktoril tulla, kui ta laiaks litsutakse. Hüva, võiks ju ta veidi kõrvale, sinna lakklehtede sekka istutada? Nojah, aga siis oleks mu jaoks paugupealt tegu lihtsalt istutatud taimega. Sarnaselt teistele aiast metsa istutatud haruldastele sõnajalgadele. Tjah, jäägu parem sinna, kus tema on.
Muide, augusti alguse igapäevased +32 kraadid ja põud pidid ta seal peagu ära tapma. Avastasin taime poolkuivanuna. Tuli kasta. Näh, nüüd tõesti nagu aiataim. Samas teised roodjalad mujal põua tõttu ei kannatanud. Sest jah, tähk-roodjalgu on metsas eostest veelgi juurde siginenud, avastasin need augustikuus. Üks oli kraaviserval suurte taimede kõrval ning terve trobikond aiaservas, kust kolme aasta eest emataime minema viisin. Nüüd ilmus karusamblast järsku kokku suisa kaheksa roodjalahakatist! Paistab, et sellele Eesti looduse üliharuldasele sõnajalale Nõmba mets vägagi meeldib, kui ta sedasi hooga eostest järglasi kipub andma.
Aga jah, nagu ennist tõdetud, neid kõiki tuleb siiski mitte päris looduslikeks, vaid metsistunuks lugeda. Sest alguse on nad saanud ju aeda toodud istutatud taimest.
