Ühel aprillipäeval jäi mu pilk pidama kodumetsa kõige tagumises sopis ühele imelikule pisikesele pruunkuivale varrekribulale.
Samas silmasin üle piirisihi naabri metsas varsi lisaks. Õige mitu punti, enamasti hämarate kuuskede alla peitunud, olles seal okkakõdulasus ainsad taimed. Kuna pruunikas pesajuur on märksa kopsakam, siis oli kohe selge, et tegu on meie looduse teise tuntuma seentoidulise taime, seenlillega.
Teda on paigutatud nii uibuleheliste kui kanarbikuliste sugukonda. Ent nii või teisiti näeb seenlill välja erandlik. Tal puudub täielikult klorofüll ja kõik eluks vajaliku saab ta maa alt seenniidistiku kaudu. Sestap suudabki ta kasvada kasvõi kõige pimedamas kuusikunukas. Kuid seenlilli elutseb ka männikus ja isegi lehtpuude all.
Tol kevadpäeval olin leituga väga rahul ja panin plaani paika: suvel tulen kindlasti seenlillede õitsemist vaatama. Pidada vanillilõhnalised olema ja puha…
Suve esimesel poolel polnud seenlillede tärkamisest märkigi. Siis lõpuks ilmusid esimesed uued varrealged. Ent seejärel unustasin nad mitmeks nädalaks. Selline see suvi ju on – igal pool muud tegemist küll, jõuad sa sinna kolmveerand versta taha kogu aeg trampida.
Alles augusti teisel poolel võtsin lõpuks uuesti seenlillekäigu ette. Taga puisniidumetsas oli märgata muutusi: sookased pildusid juba natikese lehti ja maapinna piibelehevaip värvus väsinult pruunikirjuks. Kuid kevadel istutatud kolm humalat väändusid saarevibalikel jõudsalt üle pea, olles endiselt täis suvist kasvulusti.
Nii, ja seal taga nurgas kuuskede all need seenlilled turritasidki. Kuid… Tjah, hiljaks olin jäänud. Kõikjal paistis vaid juba viljunud varsi. Siiski üks kribu vars ühe pisikese valkja õiekellukaga kõige sügavamal kuuse all siiski oli. Nojah, abiks seegi. Vast siis järgmine aasta satun õigel ajal kohale?
Muide, seenlill on ka oma levikult üsna huvitav. Lisaks Euroopale kasvab ta Siberis, Mongoolias, Himaalajas ja Jaapanis, lisaks veel Põhja-Ameerikas, üle Kaljumäestiku suisa Mehhikoni välja. Kui nii mõelda, siis on mul Mehhiko lilled koduses kuusikus! Või teistpidi: Eesti lilled vohavad ka kaugel Mehhikos. Nojah, vaevalt siiski meie seenlilledel Mehhiko omadega õiget pistmist on. Kui ürgammu võis neil ühine esivanem olla?
Eestis levib seenlill ebaühtlaselt, tavalisem on ta Kõrvemaal, Kagu-Eestis ja läänesaartel. Hiiumaal kasvab teda rohkem saare põhjapoolmikul.
Kel väga tahtmist seenlille otsida, saab seda teha aastaringselt. Pruunid püstised kuivanud varred reedavad lille kasvupaika lumevaesel talvelgi.
