Meistrite ja oma ala asjatundjate juures praktikal või õpipoisiks käimine on sajandeid vana tava, kuid praegused ootused sellele on hoopis teistsugused. Tänapäeval vaadatakse tööandjate poole tihti suurte ootustega, kuid tõde nii õpipoisi/praktikandi kui ka praktikapakkuja kohta selgub alles siis, kui asi teoorias selge ja aeg “veeretama hakata”.
Esmajoones peaksid kutse- ja kõrgkoolid hea seisma, et vajalike oskustega tööjõudu oleks ka tulevikus. Loomulikult on noortel endil oluline roll – nemad ju teevad oma valikud eriala ja õpingutesse pühendumise osas. Kas aga koolide pakutav ja noortele huvipakkuv läheb kokku ka tööturu tegelike vajadustega?
Igal aastal lõpetavad Eestis kümned tuhanded kutseõppurid ja üliõpilased lillesülemitega oma koolitee. Samal ajal kurdavad ettevõtted, et ettevõtluse arendamiseks napib neil vajalike oskustega tööjõudu. Puudus ei ole pelgalt kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidest, vaid see on jõudnud ka lihtsamate ametiteni. Olukord tingib paratamatult vajaduse mõtteviisi muutuse järele: selleks, et tuleviku tööjõud vastaks tööturu ootustele, on tööandjatel vajadus võtta senisest aktiivsem roll töötajate järelkasvu koolitamises.
Lahenduseks on läbimõeldud panustamine praktikasse ja töökohapõhisesse õppesse, milles nähakse võimalust tööjõuprobleemi lahendamiseks või ennetamiseks. Kuigi ettevõtete jaoks on praktikantide juhendamine ettevõtte kulul läbiviidav lisatöö, suhtutakse sellesse üldiselt väga positiivselt. Leitakse, et praktikandist võib tulevikus saada ettevõtte töötaja ja praktika käigus on võimalik valida noorte seast kõige sobivamate isikuomadustega ja võimekaimad kandidaadid.
Ettevõttepoolse kasuna nähakse ka seda, et praktikante juhendades arenevad ka juhendajad ise ning praktikandid toovad koolist kaasa uusi teadmisi. Kasulikuks peetakse ka seda, et praktikandi võtmine paneb kriitilise pilguga üle vaatama ettevõtte töökorraldust.
Õpinguid alustavatele üliõpilastele pole sageli selge õppekava sisu, mis omakorda viib tihti õpingute katkestamiseni. Ja kui esimestel aastatel ei puutu üliõpilased kokku oma erialaga, põhjustab see motivatsiooni langust ja väljalangevust koolist. Rohkem projektitöid ja hästi korraldatud praktikat parandaks olukorda. Pealegi on praktika läbimine oluline kogemus ja väärtuslik osa noore inimese CV-s.
Kuidas korraldada head koostööd kolmnurgas ettevõte-kool-õppur nii, et tulemuseks oleks tasemel ja läbimõeldud praktika, mille kestel noored saavad läbi proovida koolipingis õpetatud teadmiste paikapidavuse ja süveneks nende tahe valitud eriala õppida? Seda saladust tahab Eesti tööandjate keskliit avada konkursile “Parim praktikakoht” laekuvate heade näidete varal.
Ettevõtted, mis praktikakohti pakuvad, väärivad kindlasti selle eest ka tunnustust. Eesti tööandjate keskliit on võtnud südameasjaks tunnustada ettevõtjaid töötajate järelkasvu panustamise ja parimate praktikakohtade loomise eest, millest kõigil teistel ettevõtetel oleks võimalik õppida.
ANNELI ENTSON
Eesti Tööandjate Keskliit
