Kunagi arutles botaanik Haide-Ene Rebassoo oma laiduderaamatus, et maailma mõistes on meie läänesaarte laiud täitsa ainulaadsed. Või kuidagi sedasi.
Oma kujunemisloolt ja taimkattelt küllap just nõnda ongi ning kui siit veel ainulaadsuse aste edasi minna, siis muust eristub veel üks nurgake. Nimelt too pisisaarekeste rühm Salinõmme ja Saarnaki vahel Soonlepa lahes.
Tundub, nagu midagi säärast ei võikski päriselt olemas olla. Justkui mingi looduse poolt loodud mängumaastik. Kunagi võrdlesin toda saarestikumerenurgakest Soome skääridega. Nojah, kuid seal kummuvad kõikjal kaljud. Siin aga on tegu moreense servamoodustisega, mille kõrgemad harjad saaretutsakatena üle veepinna tõusevad. Korra olen neil maakribalatel ka käinud. Veebruaris 2005, üle jää. Toona paelus punarahnulise ranna ja kadastikust tõusvate jalakatega Auklaid, männiline Öakse ning pisikesed Pihlakared, millest suuremal kalurihütt kui Kunksmoori majake.
Kuid ka Salinõmme külje all saab sellest imepärasest saarestikust mingit aimu. Vahel sadamas Saarnakile minekuks paati astumist oodates olen vaadelnud samas lahevee taga kivise rannaga paistvat laiu moodi maalappi. Ja arutlenud, et vahest pole too kuidagi pelutav roolahe pära liiga tüma?
Nüüd, aasta esimesel päeval, veidi enne hämardumist, sai kogemata kombel asi ette võetud. Esmalt niisama vaadatud ja pildistatud seda merre pillatud maalappide rägastikku. Ja siis – astuma!
Tegelikult Salinõmmest esimene maariba ei ole laiulaadne moodustis, vaid poolsaar. Sinna võib kõndida ümber endise lahesopi, saab ka otsemini, läbi roostiku. Pinnas astumise all on kõva.
Juhuu, kohal! Justkui lapsik maadeavastaja tunne tuli peale, kui kuivale nõlvale tõusin. Mööda seda oli juba hästi mõnus astuda. Lubikad hõbetasid siin samblamaal, vesihaljast tarna kah. Ilmselged lubjalembid mõlemad. Üldilmelt valdas kadastik mändidega, saart ja sangleppa, punaviljas kukerpuu, ka õunapuu ja kibuvits.
Roostik katkes ning jõudsime vaba vee äärde. Mõni rändkivi siin ja… Kuid see polnud veel too päris õige koht. Samune laiu moodi maalapp alles kutsus ees. Roogne endine väin, tükati sisse vajuv savikas mäda pinnas, ent kivisem maariba juhtimas kindlalt kohale – Härglaiule.
